Eurovalimised haarasid kaasa teadlikumaid

Euroopa Parlamendi valimised tõid mõneti üllatuslikud tulemused. Kuigi arvamusküsitlused ennustasid, et hääli võivad saada just oma eurokompetentsi poolest tuntud poliitikud, oli sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilvese kogutud häältearv siiski üllatavalt massiivne.
Ka Isamaaliit ei saanud europarlamendi kohta mitte populaarse tippsportlase Erki Noole, vaid Euroopaga suhtlemises kogenud Tunne Kelami läbi. Res Publica ei murdnud läbi ei Carmen Kassi modellisarmi ega Urmas Reinsalu föderalismivastaste loosungitega.
Eesti erakondade valimisloosungid keskendusid paljuski neile sisepoliitilistele küsimustele, mille lahendamisega Euroopa Parlament ei tegele. Seetõttu võib olla arusaadav, et inimesed ei mõistnud europarlamendi Riigikogust erinevat iseloomu ega tulnud valima. 27 protsenti valimisõiguslikest eestimaalastest on igal juhul madal osavõtt vähemalt tulevikus meie jaoks üsna olulise organi valimistel.
Need aga, kes valima tulid, ei tahtnud hääletada negativistlike loosungite poolt. Positiivsema sõnumi mõttes oli sotsiaaldemokraatide valimiskampaania õieti üles ehitatud ja andis tulemuse. Ja küllap on Eesti aastatepikkusest edust hoolimata just täna õige kihistunud ühiskonnas sotsiaalseid väärtuseid rõhutada ning mitte ainult meil, vaid ka mujal. Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon europarlamendis kasvas kogu Euroopast tulnud häälte varal.
Kuigi enne valimisi ennustati seda, et just euroskeptikud ja -vastased osutuvad aktiivseimaks osaks elektooriumist, ei paistnud see valimistulemusest eriti välja. Ei eurovastane üksikkandidaat Martin Helme ega parlamendierakondadest kandideerinud euroskeptikud ei saanud märkimisväärset toetushäälte arvu.
Ka Rahvaliidu loosung Eesti krooni kaitsmisest ei andnud sellele parteile võimalust europarlamendis oma programmi ellu viima hakata.
Ilmselt käis valimas siiski Euroopa Liidu suhtes positiivsemalt meelestatud ja oma väärtushinnangutes teadlikum osa valijaskonnast.
Statistika ei anna meile pilti sellest, kui aktiivne oli neil valimistel Eesti kristlaskond, kuid küllap oli ristiinimesi erinevate kandidaatide ja maailmavaadete seljataga. Mis on ka loomulik, sest kristlust ei saa ilma moonutamata kleepida kokku ühegi poliitilise ideoloogiaga. Nõnda on kiriku(te) rikkus selles, et nende liikmeskonnas on nii sotsiaaldemokraate kui ka konservatiive, nii euroidealiste kui ka euroskeptikuid.
Õieti oleks hea, kui nii ühtesid kui ka teisi oleks rohkem, sest see annab kirikule oma liikmete kaudu suurema võimaluse kaasa rääkida meie ühiskonnas.
Tauno Teder