Euroopal oma islam

Eelmisel laupäeval oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel noortekonverentsil, kus arutati Euroopa moslemite staatust, nende kultuuri ja sotsiaalsete väärtuste sobitumist Euroopa omadega.
Vaikiva diskussiooni tunnis kirjutasid töörühmadesse jaotatud noored suurtele paberitele seda, mis nende arvates on Euroopa kultuur. Erinevaid arvamusi oli pea samapalju kui osavõtjaid ning nii kirjutasid Ida- ja Lääne-Euroopa noored, nii moslemid kui ka kristlased, erinevaid märksõnu alates jalgpallist ja kirikust kuni multikultuurilise ja -religioosse Euroopani.
Üks on kindel, Euroopa ei ole enam see, mis pool sajandit tagasi, mil sisuliselt ainsaks religiooniks kogu kontinendil oli kristlus. Praegu on peale uususundite ainuüksi Lääne-Euroopa riikides umbes 13 miljonit moslemit.
Konverentsil jättis sügava mulje kohvilauavestlus pakistani päritolu britiga, kes rääkis, kuidas Pakistanis elatakse nagu ikka tänapäeva maailmas, noored käivad McDonaldsis söömas ja sügavat usuliste traditsioonide järgimist sealses ühiskonnas ei ole. Ka Inglismaale jõudnud, oli ta käinud algul ööklubides ja elanud nagu tänapäeva Läänemaailmas elatakse, kuid pärast oma religiooni põhialuste sügavamat õppimist Inglise kõrgkoolis(!) sai temast pühendunud moslem. Tema hinnangul toimub selline areng paljude läände elama asunud moslemitega. Sagedased viited koraanile andsid tunnistust sellest, et oma religiooni tundis ta tõesti hästi.
Olgu pakistanlased Inglismaal või türklased Saksamaal, nende usukogukondade pühendumus on suurem Euroopas kui kodumaal tavaks. Hollandi Göttingeni rahvusvaheliste suhete professor Bassam Tibi on Euroopas sündinud ja üles kasvanud noorte moslemite kohta võtnud kasutusele mõiste «euro-islam», mis iseloomustab moslemeid, kes ühelt poolt on tugevalt juurdunud oma usulises identiteedis ja traditsioonis, teiselt poolt tunnistavad euroopalikke ühiskondlikke väärtusi – sallivust, usulist ja kultuurilist pluralismi, riigi ja kiriku lahutatust (ehk religiooni mittesekkumist poliitikasse ja ühiskondlike väärtuste mõjutamisse) ning demokraatiat.
Oluliselt vähem on Euroopas fundamentalistlikke, äärmuslastest moslemeid ja lihtsalt neid, kes ei taha sulanduda Euroopa ühiskonda ning kes pooldavad luua Euroopa ühiskonnast eristuvaid kogukondi. Nende suhtes aga on pea kõik Euroopa riigid võtnud viimastel aastatel kasutusele karmimad meetmed, näiteks Hollandis on kodakondsuse saamiseks nõutav lisaks keeleoskusele sealsete ühiskondlike väärtuste (kaasa arvatud eutanaasia, pehmete narkootikumide jms) tundmine, Taanis nõutakse maad külastavatelt imaamidelt läänelike väärtuste tunnustamist ning moslemi tütarlastel ei lubata enne 24aastaseks saamist abielluda oma sugulastega. Viimane on vastukaaluks «korraldatud abielu» traditsioonile, mis on laialt levinud marokolaste ja pakistanlaste seas, kus suguvõsad otsustavad noore tüdruku abielu: tüdruk abiellub samast religioonist ja samast suguvõsast mehega.
Briti pakistanlane aga ütles, et koraan ei sätesta «korraldatud abielu» ning seetõttu pole see Inglismaa moslemite seas laialt levinud. Koraan ütleb, et ära abiellu kolmel põhjusel, abiellu neljandal. Esimesest kolmest põhjusest kaks jäid mulle meelde – üks oli rikkus ja teine ilu (ära selle pärast abiellu, sest see kaob!), neljandaks põhjuseks aga on usuline vagadus.
Alar Kilp