Et kirik võiks jätkuda

On mitmeid asju õhus, mida võiks puudutada kirikulehe juhtkirja veergudel. Eriti nüüd, kevadise kirikukogu eel, kus tuleb läbivaatamisele ning loodetavasti ka vastuvõtmisele meie kiriku arengukava.

Loodan väga, et vastvalminud arengukava leiab kirikukogu toetuse, aga enamgi veel – hea tahte selle rakendamiseks. Üheks võrdlemisi suurt tähelepanu saanud teemavaldkonnaks selles tekstis on vaimulikud ja kiriku töötegijad, alates nende leidmisest ja koolitamisest ning lõpetades täiendamise, motiveerimise, tööjuhendamise ja hingehoiuga.
Öeldakse, et me kõik pidavat hästi teadma kahest valdkonnast – meditsiinist ja pedagoogikast. Seepärast ei maksagi oodata, et leiaksime väga suurt ühismeelt vaimulike harimise teemal. Küll aga on oluline teadvustada peamised eesmärgid ja leppida kokku olulisemad tegevussuunad kirikuhariduse jätkumiseks. Et kirik võiks jätkuda.
Viimase kümmekonna aasta keskseks teemaks vaimulike hariduses on olnud vaimulike põhiõppe süsteemi väljatöötamine ja rakendamine. Ma usun, et sellega oleme hästi toime tulnud. Õppeasutuse poole pealt vaadatuna on meil olemas koolituse konkreetne struktuur ja kindlad õppekavad, mida me järgime vaimulike ettevalmistamisel. Loomulikult on aastate lõikes nendessegi tulnud muudatusi, kuid põhiidee – tegeliku usuteaduse õpetamine, selle järjest kasvav seostamine kiriku praktilise teenimise ja vaimulikuks pürgija usuelu arenguga – on jäänud samaks.
Kiriku poolt vaadatuna peame aga head meelt tundma, et nüüd on meil olemas nii kirikuõpetajaid-preestreid kui diakoneid puudutav õiguslik regulatsioon vastavate haridus- ja kutsenõuete ning eksamineerimise korra osas. Kuivõrd diakoni ametit puudutav õigusakt võeti vastu alles viimasel piiskoplikul nõukogul ja tegu on täiesti uue korraga, siis soovitan sellega tutvuda nii nendel, kes soovivad tulla meie kirikusse diakoniteks, kui ka nendel, kes preestritena on endale taotlemas diakonist abilist.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vaimulike koolituse põhistruktuur EELKs on nüüdseks välja kujundatud ning ma arvan, et teeme hästi, kui ei võta selles osas ette kardinaalseid muudatusi. Loomulikult väiksemaid ja konkreetset tööd puudutavaid parandusi tuleb ikka teha, kuid koolituse põhistruktuuril on potentsiaali veel mitmeks kümnendiks.
Järgmiseks loogiliseks sammuks on olnud täiendusõppe käivitamine. Paljud on suutnud juba ammu tüdida sõnast «täienduskoolitus», mis peaks imeravimina toimima kõikide tõbede, sh väsimuse, läbipõlemise, motivatsioonivähesuse, palgamadaluse jms vastu. Kas see nii on, ei julge ma väita, kuid täiendusõpet tuleks võtta enam kui loomuliku koostisosana kõigi meie vaimulike kestval ja jätkuval haridusteel.
Selleski vallas on mõndagi saavutatud. Erinevad kirik­likud struktuurid, sh Usuteaduse Instituut, on pakkumas suureneval hulgal täiendusõppevõimalusi. Samas on instituudi juures loodud täiendusõppeosakond.
Siiski tuleb möönda, et läbimurret kirikliku täiendusõppe sisseviimisel pole seni veel saavutatud. Ühele põhjusele või õieti lahendusvõimalusele viitab ka arengukava: «Koguduseõpetaja ettevalmistuse põhiprogrammile kaasneb pidev ja kavakohane täiendõpe, mille tulemusest sõltub pikemas perspektiivis vaimuliku kvalifikatsioon.»
Ilmselt pole mõeldud seda, et enese täiendamata jätmine tähendaks vaimuliku ameti äravõtmist, küll aga nt mittekvalifitseerumist teatavate kiriklike ametikohtade täitmisele. Ja arusaadavalt pole täiendusõpe vaid teadmised ja oskused, ehk enamgi veel mentorlus, toetamine, motiveerimine, julgustamine ja hingehoid.
Issand on andnud meie kätte palju – annid õpetada, ette valmistada, lähetada, toetada ning, mis kõige tähtsam, paluda. Tegutsegem siis üheskoos, vaimulikud ja kogudused, mõeldes nii praegustele kui tulevastele kiriku töötegijatele.

 

Ove Sander,
assessor