Et evangeelium võiks võita

On asju, millega saab mõne hetkega toime, aga ka selliseid, mille valmissaamine võtab aastaid. Viimasesse kategooriasse näib kuuluvat ka äsja ilmavalgust näinud kord, mis reguleerib jutlustajate teenimist EELKs. Tõepoolest, viimase piiskopliku nõukogu kehtestatud jutlustajatele esitatavate kutsenõuete ja eksamineerimise korra valmimine võttis hulk aastaid, palju koosolekuid ning rohket järelemõtlemist. Loodetavasti on siis kaua tehtud ka kaunikene.
Usun, et paljudel vaimulikel ja kogudustel on nimetatud regulatsiooni valmimisest ja kehtima hakkamisest hea meel. Jutlustajate teenimine meie kirikus ei ole vaid ajalooline tõsiasi, vaid praegugi on mitmetes kogudustes jutlustajatel oluline roll kanda.
Nii viivad need ustavad vennad ja õed läbi sõnajumalateenistusi ja kuulutustunde, juhatavad palvusi ja piiblitunde ning on oma annetega Kristuse ihu ülesehitamisel kaasas. Ent kus on teenimine, seal kerkivad kohe ka lahendamist vajavad küsimused: kes on jutlustaja; milline peaks olema tema teenimine koguduses; kas ja kuidas tuleks jutlustajaid ette valmistada ja eksamineerida; kes on vastutav jutlustajate eest ja kes peab arvestust selle olulise teenimisvaldkonna üle?
Need ja mitmed teisedki küsimused leiavad vastuse nimetatud regulatsioonis. Paneksin siinkohal eriti meie praostidele südamele, et te tutvustaksite eelnimetatud korda oma praostkonna vaimulikele ja kogudustele. Seda enam, et tegu on juba kehtiva õigusaktiga, mis puudutab ka olemasolevaid jutlustajaid.
Järgnevalt mõned olulised momendid. Kõigepealt sätestatakse jutlustaja teenimine, mille juures on kõige olulisem, et jutlustajal on õigus pidada sõnajumalateenistust vastavalt kirikus kehtivale jumalateenistuslikule korrale. Pean seda oluliseks, eriti nendes kogudustes, kus aeg-ajalt ongi jumalateenistuslik elu jutlustajate kanda. Peab ta seda iseseisvalt, siis teeb ta seda väljaspool altarit ja kantslit. Jutlustajate selline iseseisev sõnajumalateenistuste pidamine eeldab loomulikult head koostööd kohaliku vaimulikuga, vastastikust toetamist ja julgustamist.
Uuena näeb kord ette jutlustajate kavakindla ettevalmistamise. Siin on teoreetiline pool, kus koostöös UIga tuleb omandada vähemalt 15 nn Euroopa ainepunkti piibliteadusest, luterlikest usutunnistuskirjadest ja praktilisest teenimisest. Samuti viiakse läbi praktiline ettevalmistamine, seda juba koguduses kohaliku vaimuliku juhatamisel.
Ettevalmistus lõpeb jutlustajaeksamiga, mille üheks oluliseks osaks on loomulikult jutluse ettevalmistamine ja ettekandmine. Eksamineerib praosti poolt kokku kutsutud komisjon. Eksami tulemus edastatakse konsistooriumisse ning kui kirikuvalitsus leiab, et kandidaat on sobiv, siis väljastatakse jutlustajale viieks aastaks teenimisluba ehk litsents vastavas koguduses teenimiseks.
Eelnimetatud litsentseerimine on samuti uus mõttekäik. Litsentseerimisele kuuluvad ka praegu meie kogudustes teenivad jutlustajad. Selle eelduseks ei ole nende puhul ettevalmistuse läbimine, küll aga peab praost siiski komisjoni kokku kutsuma ning vastava taotluse konsistooriumisse saatma. Kindlasti ei tule seda mõista kui mingit formaalsust või repressiooni. Tegu on eelkõige kiriku vastutusega oma töötegijate käekäigu eest, nende julgustamise, suunamise ja teenimisega. Samas aitab uus kord saada senisest paremat ülevaadet kohtadel toimuvast ning selle kaudu kujundada kiriku kaadripoliitikat ja koolitussüsteemi.
Soovin rohket õnnistust meie praegustele ja tulevastele jutlustajatele. Palun, et uus jutlustajaid puudutav kord võiks tulla õnnistuseks nii töötegijatele kui kogudustele ja meie kirikule tervikuna. Saagu sellegi läbi evangeelium võidule ja Jumala nimi austatud.

Ove Sander,
assessor