Et ajalugu ei korduks

Issaristike ütles mu ema
Issaristike ütles mu isa
Issaristike ütleb mu ristiema.
Issaristike ütlevad paljud.
Mõned ütlejaist ütlevad, et nad ei usu
Aga ütlevad ikka Issaristike igaks juhuks.

Nii on oma uue kauni ja kõneka vaiba «Issaristike» mõtteks kirjutanud Anu Raud. Vaibal on Issanda rist, aga Issandat ennast sellel enam ei ole. Rist on aga võtnud ristilöödu kuju – ülalt veidi kaldu ja veretilgad seal, kus olid olnud ristilöödu pea, käed, süda ja jalad.
See võimas ja kõnekas vaipjutlus ootab üht väärikat paika – kabelit või pühakoda, kus ta võiks oma vaibajutlust pidada. Praegu on ta veel Võrumaal ühel ilusal näitusel. Loodan, et ehk jõuab vaip suure reede ristirännakuks Tallinna. Usun, et ka sellel aastal toimub mitmes Maarjamaa paigas suurel reedel ristitee jutlus. Tallinnas viib see sadu inimesi Jaani kirikust Vabaduse Ristini, sealt Kaarli kirikusse ja lõpeb Püha Neitsi Maarja Toomkirikus.
Sellest ristirännaku jutlusest saab igal aastal hetkekski osa väga palju inimesi, sest ristiteel rändajate suur hulk paneb rahvarohketes ja tiheda liiklusega paikades, seal, kust see möödub, vähemalt hetkeks seisatama tuhanded inimesed, ja ka õhtuste uudiste vaatajad.
Loodan väga, et mõnigi neist taipab, mis päev see on ja miks on see nii tähtis, et isegi tööle ei pea minema. Loodetavasti leitakse sellele küsimusele ka õiged vastused ja me ei jõua hetke, mil see riigipüha meilt ära võetakse. Olen sageli küsinud, miks peaks olema suur reede riigipühaks riigis, kus suurem osa rahvast ei ole vaevunud endale selle päeva tähendust selgeks tegema.
Täna on aga paastumaarjapäev ja ka märtsiküüditamise aastapäev. Vaadates tagasi ja mõeldes neile, kes maarjapäeval Maarjamaal oma kodudest välja kisti ja siit ära viidi, täidab hinge äng ja mure. Kas me oskame tänapäeval rahvana elada nii, et ajalugu ei korduks; et me ei oleks vaenlasele kergeks saagiks? Juuretuid saab kõvem tuul kergesti minema kanda. Neid, kes ei märka olla tänulikud Temale, kes on meile nii lõpmata palju kinkinud, võib kinkija kergesti hüljata. Peagi keerame kellad tund aega edasi. Loodan väga, et me ei keera neid kogemata 66 aastat tagasi.
Kord tuli enam kui 60% küüditatutest karmide aastate möödudes siia tagasi. Paljud tagasitulijaist leidsid kiiresti tee kirikutesse. Nii suurt leeritamiste ja laulatuste arvu kui siis, ei ole Eestimaal vist iialgi enne ega pärast seda olnud. Äkki annab see vastuse küsimusele, mis andis küüditatutele selle imelise jõu meeletult rasketes oludes ellu jääda ja ära oodata aja, mil lubati tagasi tulla. Kust võtaks meie rahvas täna sellise jõu?
«Issaristike,» ütlesid kord paljud. Anu Raud loodab, et ka täna. Minagi tahaksin loota.

Lauri Vahtre on kirjutanud luuletuses «Sina igavene ja suur».

Vahel Sa kaod mu silmist
nagu päike, mille õudne lohemadu alla neelab
kuid ma tean see on kõigest varjutus mis saab läbi
ja lohemadu põleb Su valguses
nagu tahm pühkimata korstna tulelõõmas

Vahel sa kaod mu silmist mu taevane isand
nagu pilt, mida vaadatakse liiga lähedalt
Ma näen mõttetuid üksikasju:
kivikest, kinganina, lõngajuppi,
puulehte, kärbsepirinat, veetilka
kuid ma tean on vaja vaid astuda paar sammu tagasi
ning mõttetuste sigrimigrist joonistuvad laotusele
Sinu palgejooned

Äkki tasuks meilgi neil paastuaja viimastel päevadel astuda paar sammu tagasi, lõpetada kiirustamine, mõtelda palves märtsiküüditamise ohvritele – ka metsas end varjanutele, kellelt see küüditamine võttis võimaluse leida küüditatute taludest eluspüsimiseks abi. Paluda Jumalat, et me ei leiaks ennast rahvana taas sarnasest olukorrast. Teha midagi selleks, et me ei oleks liiga kerged, juuretud, tuulte lennutada. Teha midagi selleks, et Igavene ja Suur ei kaoks meie silmist ja et meie ei kaoks tema silmist.
Jaan Tammsalu