Esmased eluvajadused

Ei saa olla tõhusamat empaatiakasvatust reaalsesse olukorda sattumisest, mis on kaastunnet tekitav. Kellel ei ole hammas valutanud, ei mõista valu käes vaevlejat. Kes pole tühja kõhu näpistust kogenud, ei tea, mida tähendab nälg. Kes on elus hellitustest ilma jäänud, ei suuda neid pahatihti ka ise jagada.
Seda kõike mõtlesin läinud nädalavahetusel, kui väljas kruvis paukuv pakane külmakraade ja minu kodus ütles järsku küttesüsteem üles. Täiuslik idüll sooja tare ja endale meelepärase tegevusega löödi ühe julma hetkega uppi. Selle sama hetkega muutus aknatagune maailm, millest seni distantseerusin, oluliseks. Abituse ja teistest sõltuvuse tunne vallutas kiirelt meeled.
Kuuldes uudistest, et saabuv öö võib külmapügala langetada 36 miinuskraadini, haarasin probleemil sarvist. Selgus, et lahendus on olemas, ja abi saabus kiiresti. Paanika kestis kokku ehk pool tundi. Selle ajaga jõudsin lapsed villakampsunitesse-sokkidesse kamandada, asendusküttekolded läita ja lähedasi oma kurjast saatusest alarmeerida.
Ülalkirjeldatu pani senisest enam mõtlema neile, kellel soe tuba ja toit nii elementaarsed pole. Eluheidikutele, kelle lootuseks on varjupaigad ja supiköögid. Ka neile, kelle hommik algab ja õhtu lõpeb ahjukütmisega.
Neid ei ole vähe ja see teeb meele nukraks. Pannes samas tänama kõiki, kes läbi praktiliste sammude aitavad leevendust pakkuda. Õnnistegija imetegudest räägivad mitmed, kuidas Jeesus jagas Jumala abiga leiba ja leevendas valu. Kui esmased eluvajadused tagatud, on võimalik suuremate asjadega tegelda. Aga kui kõht tühi ja hambad külmast plagisemas…
Liina Raudvassar