Pole kerge leida teist nii suure
pühendumise ja ustavusega kirikutöötajat nagu Erika Ilja (84). Ise ta seda nii
eriliseks ei pea, sõnades: «Ma olen üksnes teinud seda, mis mulle meeldib.» Ta
on sidunud omavahel muusika ja kiriku, mõlemad on saatnud teda terve elu. Tartus
abikaasa Evaldi ehitatud majas elav Erika on alati tundnud kutset olla Jumala
juures.

Erikal on lastega tihe side ja kui tütar Ester emale külla tuleb, avab ta kohvilauast tõustes tihti klaverikaane ning mängib mõlema meeleheaks mõne loo.

Erika Ilja, neiupõlvenimega Valdsoo, on
sündinud 7.detsembril 1922. aastal Tartus, kus ta kuueaastaseks saamiseni ka
elas. Siis kolis Erika koos vanematega Otepääle, kus tema isa notarina tööle
asus. Otepääl käis Erika alg- ja keskkoolis. Keskkooli lõpetas ta aga
Haapsalus, kuhu perekond isa töö tõttu kolis. Haapsalus käis Erika ka leeris.

1946. aastal sai temast Tartu Pauluse
koguduse segakoori dirigent ja hiljem organist. Organistina on ta teeninud ka
Haapsalu ja Vara koguduses ning on vajadusel asendanud kolleege nii Tartu
praostkonna kui ka linna kogudustes. Vara koguduses on Erika töötanud 20
aastat, seal käib nüüdki veel visalt igal pühapäeval orelit mängimas.

Erika pälvis pikaajalise ja viljaka töö
eest kirikumuusikuna EELK aukirja möödunud aasta detsembris.

Teenija eeskujul

Kuigi Erika vanemad olid kristlased ja
kirikuteadlikud inimesed, juhatasid teed Jumala juurde hoopis teised inimesed.
Erika mäletab, et Otepääl elades oli neil usklik teenijanna nimega Helene
Villemson, kes tüdrukule usulisel teekonnal eeskuju andis ja kelle õpetus
Jumalast pikaks ajaks Erika ellu kaasa jäi. Kuigi teenijanna polnud luterlane,
vaid baptist, paelus Erikat tema pühendumus. Üheskoos mängides, süüa tehes või
lihtsalt aega viites jutustas teenijanna Erikale Jumala õpetusest ja headusest.

Lisaks käis Otepääl suvitamas vanemate hea
sõber ja tuttav õpetaja Peeter Sink, kes pidas seal palvetunde, kus Erika alati
huviga kohal oli. Peetri abikaasa Marje Sink õpetas Erikat klaverit mängima.
Erika oli 10aastane, kui ta isalt kingiks klaveri sai. Seda päeva mäletab Erika
ka nüüd, 74 aastat hiljem, selgelt: «Mäletan ikka veel uhke klaveriomaniku
mõtet – nüüd küll enam surra ei taha.»

Õppis farmatseudiks

1940. aastal tegutses Erika Haapsalu
kirikus muusikuna – orelil soliste saates, hiljem jumalateenistustel mängides.
Kuigi muusika oli Erika kirg, tuli ta 1940. aastal Tartusse farmaatsiat õppima
ja lõpetas ülikooli 1946. a. Seejärel töötas ta Tartu apteekides farmatseudina.

Erika astus küll ka muusikakooli, kuid ta
ei lõpetanud seda, sest nõukogude ajal lubamatult tihedate sidemete tõttu
kirikuga saadeti Erika maale elama. Seejärel töötas ta mõnda aega Sangaste
apteegis, kuid side kirikuga säilis.

Erika vanemad olid Pauluse koguduse
liikmed, Pauluse õpetaja oli tollal Harri Haamer, kellega perekond tihedalt
läbi käis. Erika käis Maimu ja Harri pühapäevakoolis. Pikka aega isegi elati
ühe katuse all – mõlemad perekonnad elasid Pauluse kiriku majas. Kõige selgema
jälje Erika usulisse ellu jättiski ta enda sõnul õpetaja Harri Haamer.

Kui Harri Haamer arreteeriti, hargnes
perekond mööda Eestit laiali. Abikaasa Maimu põgenes koos poeg Eenokiga
Võrumaale Tsiistresse tuttavate juurde pakku. Seal Eenokil külas käies tutvus
Erika oma tulevase abikaasa Evald Iljaga. Evaldi naabrid pakkusid Eenokile ja
ta emale peavarju oma talus.

Musikaalne perekond

Erika ja Evald abiellusid 16. mail 1954.
aastal. Evald teenis diakonina Tudulinna, Palamuse, Äksi ja Vara koguduses.

Enne diakoniks saamist pidas Evald puusepa
ametit, ehitas perele ka Tartusse maja. Perre sündis kolm last: kaks tütart ja
poeg. Kõik lapsed olid väga musikaalsed. Poeg Joel õppis muusikakoolis
klarnetit ja klaverit ning noorem tütar Aita viiulit. Praeguseks on lapsed
leidnud küll ameti, kuid muusika pole nende elust kadunud. Joel töötab
kirjandusmuuseumis ja on Kursi koguduse organist. Noorem tütar elab Tallinnas
ning töötab Ameerika saatkonnas, aeg-ajalt käib Nõmme kirikus viiulit mängimas.

Vanem tütar Ester õppis muusikakoolis
klaverit, kuid jättis õpingud pooleli. Muusikaõpetaja sõnul oli tüdrukul küll
annet, aga ema arvates jäi tahtmisest vajaka. Kuid nüüdki avab ta ema juurde
tulles klaverikaane ja mängib mõne loo enda lõbuks.

Väsimust ei tunne

Hoolimata kõrgest vanusest, tegutseb pr
Erika siiani aktiivselt Pauluse ja Vara koguduse juures. Erikal on iganädalane
kindel ajakava: kolmapäeviti naiskoori lauluproov Pauluses, neljapäeviti
piiblitund, iga kuu esimesel esmaspäeval palvegrupp. Lisaks käib ta igal
pühapäeval Pauluse kirikus jumalateenistusel naiskooriga laulmas, pärast
jumalateenistust, kell pool kaksteist tuleb Vara kirikuõpetaja Aare Vilu talle
Pauluse kiriku juurde vastu ning koos sõidavad nad Varale, kus Erika jumalateenistusel
orelit mängib.

Erika väsimuse üle ei kurda: «Käimine pole
nii kiire kui varem ja mälu veab teinekord alt, aga väsimust ma küll ei tunne.»

Erika loeb iga päev vaimulikku kirjandust
ja mängib isa kingitud klaverit. «Igatsus on jumalasõna järele – eluaeg on ju
kirikutes käidud. Ilma Jumalata ei saa kuidagi,» on Erika veendunud ja lisab,
et raskustest on üle saadud just Jumala abiga. 16. mail 2003. aastal (49.
pulma-aastapäeval) suri abikaasa Evald, ent kiriku toetusel ja Jumala abiga on
naine edasi elanud.

Kuigi lastega on tihe ühendus, leiab Erika,
et just nüüd on rohkem aega tegelda iseenda ja oma vajadustega. Erika üksindust
ei tunne, sest Jumal on temaga.

Merje Mänd

TEISED TEMAST

Eenok Haamer:

Ta on väga südamlik, heatahtlik, teisi
inimesi mõistev ja oma seisukohtades väga kindel inimene.

Ta on ustav ja pole kunagi kartnud
kristlane olla. Erikat tean kui inimest, minu vanemad olid tema vanematega
sõbrad ja Erika on väga hinnanud minu peret. Ta ei unusta kunagi mu sünnipäeva.
Meil on isiklik ja südamlik suhe ja ma imestan, kui palju Jumal on talle jõudu
andnud, et ta nii kõrges vanuses jaksab veel organisti ülesandeid täita.

Ma ei ole kunagi kuulnud, et Erika nuriseks
millegi üle, et ta oleks rahulolematu. Erika on alati väga peenetundeline ja
tähelepanelik, inimene, kellega koos on alati hea olla.

Temalt pole kunagi oodata midagi sellist,
mis teisi kahjustada võiks. Kui selliseid inimesi oleks palju, siis oleks meie
maailm teist nägu. Iga kord, kui ma temaga ka põgusalt kohtun, jääb mulle soe
tunne hinge. Alati.