Enne maailma lõppu tahame istutada puu

Ka siis, kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu. Nende sõnade autorlus on omistatud Martin Lutherile. Kuigi kohati klišeeks muutunud väljendit on eksp­luateeritud ehk liigagi tihti, mõjub see mööduvate kuude maailma sündmuste taustal üsna ajakohasena.
Islandil purskav vulkaan lõi nädalaiks segi paljude inimeste äri- ja puhkuseplaanid ning viis pankrotti mitu transpordi- ja turismifirmat. Pakistanis on üleujutused ja tulvad jätnud kodutuks sadu inimesi. Venemaa võitleb põuast põhjustatud viljaikaldusega, millele on lisandunud põrgukuumus ning tuhandete inimeste kodude hävimine metsa- ja maastikutulekahjudes. Eestis on kuumus röövinud paljudelt aru ning ettevaatamatu jahutus mõnes veekogus on võtnud juba rohkem inimelusid kui eelmisel aastal kokku. Kõik see mõjub apokalüptilise ettekuulutusena maailma lõpust, millele sekundeerib möödunud pühapäeva jutluseteksti alguslause: «Aga kõigi asjade lõpp on lähedal» (1Pt 4:7a).
Taas meenutati Lutheri sõnu õunapuu istutamisest Wittenbergis, kus paari nädala eest tegin lühikese peatuse enne Luterliku Maailmaliidu (LML) assamblee ametlikku algust Stuttgardis, kuhu EELK esindajana teel olin. Lutherstadt Wittenberg on tõeline Lutheri linn, kus ilma suure reformaatori nime mainimata ei toimu midagi. Vaevalt Martin Luther ise sellega eriti päri oleks olnud, et tema näolapi ja nimega tähistatakse hotelle ja tänavaid või kaunistatakse ikoonina mõjuvaid pilte kiriku seintel ja altaritelgi. Loomulikult leiab poest Lutheri nime ja pildiga õlle ja veini. Ometi on palju sellistki, mis ei jäta ükskõikseks enamikku luterlastest ning aitab luua pilti Lutheri kaasajast ja paigutada peaaegu 500 aasta tagused sündmused konteksti. Lossikirik pronksi valatud teesidega peauksel, augustiinlaste klooster, millest sai hiljem Lutheri perekonna eluase, Lutheri töötuba – need on luterlasest turisti/palveränduri kohustuslikud külastuskohad.
Seoses reformatsiooni alguse 500. aastapäevaga 2017. aastal on Wittenbergis loomulikult asutud tegema ettevalmistusi juubeliaasta väärikaks tähistamiseks. Selle juurde kuulub ka nn Lutheri aia rajamise üks kõnekamaid projekte. Idee on saanud alguse just ülal tsiteeritud Lutheri lausest. Nõnda on LML Wittenbergi keskus koos Saksamaa Ühinenud Luteri Kiriku ja Wittenbergi linnavalitsusega ellu viimas suurejoonelist plaani istutada 2017. aastaks Wittenbergi vähemalt 500 puuga park­aed. Pargi südamikuks on murust, põõsastest ja sillustikukividest kujundatud Lutheri roosi kujutis, mida ümbritsevad kaarte ja kiirtena sirged erinevate puude read. Puude vahel kulgevad jalgteed, mille äärde on paigutatud pingid.
Tõsi, õunapuid siia ei istutata, kuid pargis leiavad koha erinevad lopsakad lehtpuud, millest pärn, vaher ja tamm on meilegi tuttavad. Aed rajatakse maailma erinevate luterlike kirikute, kiriklike organisatsioonide, oikumeeniliste partnerkirikute ja ka koguduste abiga. Kaasatud on kõik, keda reformatsioon puudutas ja mõjutas. Omamoodi sümboolne on, et puu numbriga 1 istutas roomakatoliku kiriku kardinal Walter Kasper, kes osales oikumeenilise vaatlejana ka LML assambleel. Oikumeenilistest partneritest on puud istutanud ka õigeusu, anglikaani, metodisti ja reformeeritud kirikute esindajad.
Seitsme aasta jooksul on kõigil kiriklikel institutsioonidel võimalus osta 500 euro eest puu ning sõita Wittenbergi seda pidulikult istutama. Kõik puud tähistatakse vastava kiriku nimetuse, istutaja nime, kuupäeva ja puu järjekorranumbriga. Osalesin liturgilisel palvusel, mille käigus istutati kaks puud: ühe pani mulda Brasiilia luterliku kiriku piiskop Walter Altmann ning teise, Brasiilia kiriku poolt Sambia kirikule annetatud puu istutas pastor Alfred Chana. Nüüdseks on Lutheri aias umbes 170 puud. Kui 500 puud saab istutatud, kuid soovijaid on rohkem, laieneb projekt ka teistesse piirkondadesse. Loodan, et enne seda või vähemalt enne, kui saabub maailma lõpp, sirgub Wittenbergi Lutheri aias ka puu, mis on istutatud EELK nimel.

Urmas Viilma,
kantsler