Enesekriitilisest meelest

Lugenud dr. theol. Arne Hiobi, Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja UI süstemaatilise teoloogia professuuri hoidja artiklit «Teadus allugu usule!» (EK nr 18, 14. aprill), jäin mõtlema. Mitut probleemi sõnastaksin ma teisiti kui tema, ehkki see ei tähendaks doktriinide konflikti.
Paljusid asju saabki sõnastada mitmeti, millest järgneb, et väitlusi nende suhtes tuleb kas korrata või jätkata. Kui aga viia läbi artikli pealkirjas püstitatud nõue, oleksin nõutu. Allumine tähendab subordinatsiooni ehk uskmatuna jääksin ma ka teadusest väljapoole.
Õnneks ei tohi Arne Hiobi artikli pealkirja tõlgendada kontekstiväliselt. Teadus on siinkirjutaja jaoks uurimistöö, s.t vastuse otsimine küsimusele: mis see on? Niisugune otsimine avaldub mitmes vormis, millest üks seisneb fakti kindlakstegemises. Teine on fakti või seose tõlgendamine viisil, mis on kõige paremini põhjendatav. Kolmas, mitte järjekorras, vaid segmendina, on kas fakti või tõlgenduskäigu üldistamine tasemeni, mis ikkagi veel välistab spekulatsioonid ehk sellised järeldused, milles tõestuskäigud võivad olla juba täiesti suvalised.
Pidades loetletud piires teoloogiat teaduseks samas mõttes nagu elementaarosakeste füüsikat või rakubioloogiat, rahuldab mind näiteks Jaan Kaplinski usklikkuse uurimine alles siis, kui kirjandusteaduslikule vaatekohale lisandub ka teoloogiline. Kahtlemata on kahe vaatekoha ühispunktiks Jaan Kaplinski lugemus. Ühelt poolt muudab edasimineku ses suhtes raskeks tõsiasi, et eesti kirjanduse uurijatele on teoloogiat üldse vähe õpetatudki. Lihtsam on lükata teoloogiline vaatepunkt kõrvale, eeldades vaikimisi peaaegu aksiomaatiliselt, et ta polegi oluline. Kui nii, siis jääb uurimistöö juba ette ära.
Kui teadus peaks alluma usule piiritlematult, viiks see meid varem või hiljem küsimuse ette, kellele tuleks teadlasel pihtida. Mälestused on selleks liiga hiline koht, pealegi rajanevad nad tihtipeale muljetel, mitte andmestikul. Kirjavahetused võivad olla usaldusväärsemad. Ent patt ise ei tarvitse olla sugugi dokumenteeritud. Ta võib seisneda ka mõnes ülearuses sõnas või jälle tegemata jäänud teos seal, kus ta olnuks siiski omal kohal.
Mõeldes seeüle, kui sageli juhtub just nõnda, ei piirduks ma nn fundamentaalteaduste ja religiooni vahekorra käsitlemisel koolis näidetega peamiselt reaalteaduste vallas. On piirkondi, kus kokkupuuted teaduse maailma ja usulise maailma vahel puudutavad eranditult kõiki.
Üks niisuguseid on mälu ja tõde ehk üldisemalt ajalugu ise ning mulje temast. Nagu mainitud, võivad ka mälestused olla pihtimuslikud, kuigi neil vastav kohustus puudub. Siiski on kurb lugeda viimastel aastatel avaldatud ja päris hiljuti kirjutatud mälestusi, mille autorid poleks nagu ilmaski eksinud. Võib-olla on neile tundunud, nagu oleks pihtimine patt.
Ta pole seda, «lihtsalt» enamasti on ta väga raske, sest paraku me teame juhtumeid, mil pihitud saladusi on kuritarvitatud. Tõsi, siis võib tekkida probleem, mis niisugustel juhtudel uurimistööd humanitaarteadustes õieti takistab – kas see, et juhtunut on väga raske lõpuni selgitada, või hoopiski see, et allikad vaikivad. Et olla aus, siis minu arvates saavad takistuseks mõlemad asjaolud.
Teisena nimetaksin igivana küsimust meditsiini fundamentaalsuse ja diagnostilise kompetentsi vahel. Keegi peab ka sedalaadi probleemid noorele inimesele selgeks tegema, aga pole mingi saladus, et arstkond toimib siin kiiremini võrreldes ajaga, mil laps alles jõuab usuõpetuse tundidesse.
Ka kontekstiliselt on «Teadus allugu usule!» pisut vastuolus ühe tõdemusega, mis eesti keeles väidab järgmist: kus on koos kolm arsti, seal on kaks neist ateistid.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane