Emotsioonirohke suvi

Kui möödunud suvepuhkus kahe sõnaga kokku võtta, oleks need «triatlon» ja «meeleliigutus». Esimene kätkeb endas kolme üsna tavalist tegevust ehk rattasõitu, ujumist ja mõnulemist, teise tundesügavust ja värvipaletti on raske kirjeldada. Ühte lühikesse kuusse on mahtunud uskumatult palju ja esitanud nii mõnegi küsimuse.
Esimesel tööpäeval, kui seljataha oli jäänud äsja lõppenud rahvusvaheline folkloorifestival, mis koos hansalaadaga tõi Taaralinna ka läbi mitme öö väldanud rahvaste melu, algas Oslos kohtuistung maailma vapustanud massimõrva toimepanija üle. Pisut kummaline ehk, aga mõtted võtsid suuna juuli alguspäevil toimunud koolinoorte laulu- ja tantsupeole «Maa ja ilm», kus uussünni elas läbi 13 aastat tagasi Mahtra sõja teemalisele etendusele kirjutatud Siiri Sisaski laul Peeter Volkonski sõnadele «Mis maa see on?».  See on olnud ühtaegu õnnetu ja õnnelik maa, suure vaimujõuga nagu nimetatud laulgi.
Seda vaimujõudu jätkus ka seitsmel eestlasel, kes pärast kuid kestnud vangistust koju jõudsid. «Armas Jumal, täname sind, et sa meie palveid kuulda võtsid,» saime olla tänuliku meelega kuu keskel, kui saabus rõõmustav uudis.
Siiri Sisask ütles Õhtulehes 7. juulil laulu «Mis maa see on?» kohta: «See protestimeelsus peab olema meie enda vastu ja me enda poolt. See laul räägib ju meist. See räägib ajas tagasi ja ajas edasi.» Ja veel: «Me saime teada väga hea asja: me kõik hoiame kokku. Me kõik töötame parema Eesti nimel. Igaüks omal moel.»
Jätkugu meil palveväge ja vaimujõudu ning esiisade tarkust, et võiksime enam rõõmustada oma kestmisest ja vabadusest ega peaks kunagi läbi elama Norras toimunud tragöödiaga sarnaseid hetki.
Rita Puidet