Emakeelepäevast eesti keeles

Emeriitprofessor Rein Taagepera pole sugugi ainus, kes viimastel aastatel on juhtinud avalikkuse tähelepanu eesti keele kadumise ohule. Pagulaseestlase taustaga teadlane, kes valutab südant eesti keele ja meele püsimise pärast, on üsna rabavas võtmes pakkunud võimalust, et aastaks 2035 on puhtale emakeelele luigelaul lauldud (Eesti Päevaleht 16.10.19).
Ohumärke on täheldanud teisedki. Näiteks pöördus hiljuti Eesti Kirjanike Liit avaliku arupärimisega õiguskantsleri poole, et kas emakeelne ülikool ei astu aina uusi ingliskeelseid õppekavu avades vastuollu TÜ põhikirjaga, kus sõnastatakse missioonina vajadus anda kõrgharidus eesti keeles.
Me kõik võime iga päev kuulda, kuidas tööl, teel tööle ja koduski kasutatakse emakeelde lõimitud võõraid sõnu. Küllap pole keegi patust prii, kui ajavooluga kaasa minnes tarvitame käibefraase, mis pärit teistest keele- ja kultuuriruumidest. Võib vaielda ja vaidlema jäädagi küsimuse üle, kust läheb piir hea ja taunitava vahel. Pole ka õige ega õigustatud minna lingvistilise steriilsuse taotlusega äärmustesse. Ei saa ju kätt ette panna igasugustele muutustele, näiteks suulises keelekasutuses levinud laen- ja slängisõnadele. Aga samas pole kuidagi õigustatud seisukoht, et keelekasutuse kontroll on otsitud vajadus kritiseerida.
Seega tuleb tervitada kõiki püüdlusi, kus puhta emakeele säilitamiseks pingutusi tehakse. Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva, 14. märtsi emakeelepäevana tähistamine on üks võimalus, mis riikliku tähtpäevana suunab keeleküsimusele tähelepanu pöörama.
Teatavasti kuulutas haridus- ja teadusministeerium käesoleva aasta eesti keele aastaks, et tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi: eesti keelest kui riigikeelest räägiti esimest korda 4. juunil 1920 vastu võetud dokumendis „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord“.
Hästi sümpaatsena mõjus Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste ja õpetajate üleskutse kasutada rohkem omasõnu. Selleks loodud sotsiaalmeedia kontol põhjendasid nad oma algatust sooviga näidata, et eesti keeles rääkimine, lugemine ja kirjutamine on jätkuvalt moes. 12. klassi õpilase Karolina Lorenzi sõnul on vahva mõelda, et meil, 1,3 miljoni inimesega riigil, on oma imetabane salakeel. „Loomulikult eksime ka meie vahel eesti keelt kasutades, kuid hoopis olulisem on see, et otsime ja avastame ingliskeelsetele sõnadele eestikeelseid vasteid, mille kaudu avardame ka sõnavara,“ rõhutab Lorenz optimistlikult.
Muidugi on eesti keel ohus olnud ka varem. Nõukogude okupatsiooni ajal vene keele ning enne seda saksa keele mõjul. Ka siis on eestimeelsed püüdnud rahva tähelepanu juhtida vajadusele hoida keel võõrapärasest risustamata.
Ühe 1920. aastal loodus akadeemilise üliõpilasorganisatsiooni pärimus jutustab, kuidas korporatsiooni algusaastatel pööratud tähelepanu eesti keele väärtustamisele. Konvendis olnud trahvikassa, kuhu liikmed omakohtu korras poetasid karistusmündi iga võõrkeelse sõna või väljendi kasutamise puhul. Oldi veendunud, et kuigi võõrkeeleoskus kuulub hea hariduse juurde, näitab oskus ennast väljendada emakeeles jälle haritust, milleni iga endast lugupidav eestlane tahab jõuda.
Soovides homseks sisukat emakeelepäeva sooviks lõpetuseks tsiteerida Kalju Konsinit, kes hiljuti oma kulu ja kirjadega avaldatud luulevihikus ütleb (luuletus „Keelest“): Sõnad keelel, / sõnad meelel. / Keel meid hoiab koos / oma ajavoos. / Kõlab kindlalt veel / kuni käime teel.

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja