Emadest armastusega

Kümme aastat tagasi lõpetas president Lennart Meri oma emadepäevakõne sõnadega: «Kallid emad, armastus on elu kõige vägevam hoob. Eesti on sündinud teie armastusest, Eesti tulevik toetub meie vastuarmastusele. Lisagem sellele nüüd ka oma nägemus tulevikust, kus tahame näha terveid lapsi ja turvalist elu, lisagem oma armastusele nõudlikkus. Te olete pool Eesti rahvast. Tajuge oma määratut jõudu, pange see maksma me oma riigis meie endi laste nimel. Teie hoiate armastust Eesti vastu, meie hoiame teid, kallid Eesti emad, ja koos hoiame lootust puhtamale Eestile!»
Kõnes peatus president emadepäeva ajaloole toetudes murepunktidel meie elus: «Täna on Eesti maailmas esikohal alkoholi tarbimise poolest, – see haarab 97% meestest ja 86% naistest. Ning, mis veelgi koledam, – see kommunismi majandusviletsusest sündinud pahe on pärandatud meie lastele: alla 13 aasta vanuses on Eestis purjus poisse 24% ja tüdrukuid 10%. Lubage tänasel emadepäeval öelda järgmist: ükski ühiskond ei toimi ainult kohtu ja politsei abil. Eesti on läbi aegade püsinud moraalil ja vastutustundel.»
Emadepäeva pidamine on vana tava: pidustused emade auks peeti kevaditi antiikses Kreekas. 17. sajandist on teada, et Inglismaal avaldati emadele tunnustust nn emade pühapäeval, mida tähistati paastu neljandal pühapäeval. Hoolimata sellest, et ilmselt leidub erinevaid versioone emadepäeva sünnis, ei saa eitada sellise traditsiooni ilu ja südamlikkust. Mõisted emaarmastus, emakeel ja isamaa on lahutamatult seotud.
Emadepäeva idee sündis Ameerikas möödunud sajandil. Õpetaja Ann Jarvis kutsus oma ema teisel surma-aastapäeval (1907. a) lähikondseid tähistama emade mälestuspäeva. 1914. aastal määras Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. Emadepäev võeti omaks paljudes maades.
Eestis pandi emadepäeva tähistamisele alus 1922. a Uderna koolimajas. Seal oli naiste karskusliikumise ühe tulevase liidri Helmi Mäelo lapsepõlvekodu. Oma autobiograafias «Talutütar» kirjutab ta: «Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.»
Esimese üle-eestilise emadepäeva korraldas Naiste Karskusliit 1923. a. Aasta hiljem ilmuma hakanud Eesti Naisest sai emadepäeva idee üks põhilisi propageerijaid. Ajakirja maikuu number pühendati emadepäevale. Naiste Karskusliidu kutsel hakkasid emadepäeva tähistama ka kirikud ja kristlikud organisatsioonid, kes heiskasid emadepäeva hommikul kirikukellade helina saatel sinimustvalge ja orkestrid mängisid «Ema südant».
1936 otsustati emadepäeva tähistada riikliku pühana. Kõik läks tõusvas joones kuni 1940ndani, mil kogu kaunis ja inimlik järsult läbi lõigati. 1941. a jäi emadepäev juba avalikult tähistamata. Nõukogude kord tegi kõik selleks, et asendada kristlikke ja rahvuslikke aateid väärtustav emadepäev naisõiguste eest võitleva naistepäevaga.
Emadepäev ja naistepäev ongi erinevad pühad. Rosa Luxemburg tegi 1909. aastal ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Nõukogude Liidus hakati naistepäeva pidama 1930ndatel. Loomulikult toodi see komme kaasa ka sõjajärgsesse Eestisse. Naistepäeva tähistati koosviibimistega töökohtades. Lahutamatult kuulus selle juurde alkohol. Vene ajal tarvitati vägijooke kõige rohkem just rahvusvahelise naistepäeva puhul.
Vaatamata survele elas emadepäev edasi eesti kodudes ja kirikutes. Mäletan seda päeva oma lapsepõlvest. Sugugi kerge ei olnud aga saada emadepäeva trükitud kirikukalendrisse. See õnnestus alles 1973. a. Emadepäev tähendas kristlikule kodule püsiväärtuste hoidmist. Alles uus aeg tõi tagasi selle ilusa tähtpäeva avaliku tähistamise ja praegu kuulub see riikliku tähtpäevana peokalendrisse.
Õnnitlen kõiki emasid ja vanaemasid ning soovin, et te jagaksite oma kodus armastust, hoiaksite kodusoojust ja jutustaksite lastele tõelisest armastusest – Jeesusest Kristusest

Tiit salumäe,
assessor