Elukroon ustavuse eest

1967. aasta 16. novembril kell kuus õhtul algas Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ordinatsioonijumalateenistus. Peapiiskop Alfred Toominga pühitsuse said toonane 41aastane Kursi koguduse jutlustaja Harri Rein ja 45aastane Pindi koguduse jutlustaja Laine Villenthal.

Tänaseks on mõlemal õpetajal seljataha jäänud ilus ja õnnistatud teenijavaimu elu kirikus. Harri Rein asus Harju-Jaanist pärast emerituuri arvamist 1996. aastal elama ja teenima kogudust Ruhnu saarel. Ruhnu tillukesel kogudusel on kaks toimivat jumalakoda.
Et vana ligi 400aastane puukirik taas elule on tulnud, selle eest tänu Harri Reinule, kelle loomingulist pühendumist kirikute ja kirikuaia eest hoolitsemisele on märganud igaüks, kes saarele saanud. Ja igal hommikul kell kaheksa kostub üle küla kirikukella hääl ning õpetaja kannab palves Jumala ette nii kodusaare kui ka kogu Eestimaa.
Laine Villenthal arvati emerituuri aastal 2000 ja ta lahkus Pindist elama Nissi.
Esimese ordineeritud naisena jääb Laine Villenthal meie kiriku ajalukku. Pindi oli tema kogudus ja tema kodu, nagu ka Petseri eesti kogudus, mida ta teenis ligi paarkümmend aastat. Veel praegugi tunneb ta muret teisele poole piiri jäänud rahvuskaaslaste ja Eesti vabariigist vaid kümme aastat noorema pühakoja saatuse pärast.
Mõlemad tähtpäevalised on elu jooksul südamesse antud mõtteid paberile pannud ning neist on vormunud nii mõnigi raamat ja mõndagi on veel oodata. Olgu siinkohal ära toodud luulevormi valatud mõtted nende loomingust.
Sirje Semm

Jumalameelne rõõmustab Issandas!

Soovime teile, austatud Laine Villenthal ja Harri Rein, õnnistust ja suurt Jumala hoidmist kõigile elutee rännakuile.
Eesti Kiriku toimetus

* * * 

Kiitus olgu Jumalale,
et ma nägin ususilmil,
ususilmil südamessa,
vaimusilmil kirkusessa.
Nägin taeva avanevat,
kirkus, ilu ilmumassa,
kaunidussa hiilgamassa.
Nägin ingleid pälvimassa,
Jumalada austamassa,
taeva Talle ülisteles,
kes see oli võidu saanud,
võidu saanud, üles tõusnud.

Taevasse siis ülendatud,
vääriliseks tunnistatud
võtma väge, austust, tarkust,
rammu, rikkust ning ka kiitust
ja seal seisma Isa kõrval,
Tema käella paremalla
pühas taevahiilgusessa.
Püha linn seal eemalt paistis,
kullasärasse end peitis,
kivid kallid sädelesid.
On see vaid mu unenägu,
minu mõtte sepitsetud,
igatsuste kujutelu,
salasoove    ette tuues?
Ei, see pole üldse nõnda:
see on Pühas Sõnas öeldud,
jünger Jaani avalduses,
jumalikus ilmutuses.
Tema nägi seda tõesust,
seda pani raamatusse,
paberille kirjutades,
et ta näitaks tulevikku.

Tulevikku-igavikku,
mis kõik sünnib Tema tahtel,
kes on püha Jumal ainus.
Õnnis olla tõdemuses,
et kõik Tema meelevallas.
Õnnis olla usalduses,
Tema seadmist tunnistades,
Temalt mõju vastu võttes,
mis teeb puhtaks, pühaks õigeks
Tema Pojas, kes on Kristus.
Tajudes nii seda tõesust
enda üle, enda seessa,
kummardeli maani maha,
austust andes Jumalale,
Tema Talle ülistades.
Mis ma olen väetikene,
väetikene põrmukene,
pattu teinud inimene,
et ma võisin näha ilu,
mis on taevas hiilgamassa,
igavesti olemassa.
Ja veel loota selle peale,
et saan üles taevariiki.
Heida armu minu peale,
püha Jumal, halastaja –
seda palun vaiksel meelel,
Sulle pattu tunnistades,
andeksandmist igatsedes,
et ma patust puhtaks saaksin,
puhtaks saaksin, pühaks saaksin,
vääriliseks taeva saama.

Siis ma nägin nägemuses,
Sõna pühas ilmutuses
neid, kes saavad taevariiki,
valgeis rüüdes, taeva säras.
Need on need, kes Talle veres
rüüd on säravvalgeks pesnud.
Sain nii meelekinnituse
Sõna pühast ilmutusest:
nõnda võin ka mina olla,
nende seltsi rõõmsalt minna,
kes on taevas valgeis rüüdes,
kui pean pühaks Talle verda.
Siis ma palun igatsedes,
et ma tõesti teeksin nõnda,
pühendunult Talle omaks,
Talle vere mõjujõussa
saagu minu rüügi valgeks.
Nii võin mina usus loota,
et Sa, Tall, mind oma armust
võtad üles taevariiki,
kus Sa oled valmis seadnud
elupaiga õndsusessa.
Tänu, tänu, tänu, kiitus, ülistelu igavesti
Sulle, püha, kirgas Jeesus.
Aamen
Harri Rein
Ruhnu kirikus õhtupalvusel 17. mail 2003. aastal 

* * *

Lohutus
Igal ajastul on oma nägu,
igal inimpõlvel oma joon.
Sellest ajast, mis meil antud praegu,
mõne eripära ette toon.

Rahvas oma Loojast lahku löönud,
loodupärasusest põgeneb;
mitmeid hoiatatud vilju söönud,
magab meeleheitest asemel.

Kõigeväelisest on mööda mindud,
ennast tehtud ebajumalaks.
Kõigeparemate püüetega
õnne otsides jäänd õnnetuks.

Pöördu! Vaatle korraks käidud rada!
See on järjest ebameeldivam.
Püüa uuesti veel alustada!
Iga järgnev samm saab säravam.

Ära väsi! Jumal annab jõudu,
uue ukse leidmist igapäev.
Pea Sa tunned tugevamat sõudu.
Abi tuleb Taevaisa käest.

Usalda end Kõigeväelisele!
Võta vastu Temalt antud teed!
Tal on tuhat tuge aitamisel.
Parem tulevik Sul alles ees.
Laine Villenthal
Nissi palvemajas 12. detsembril 2004.
Luulekogust «Kimp luuletusi», 4. trükk, 2005