Elagem ilma nurinata!

Kas meil läheb hästi või halvasti? Küllap sõltub igaühe vastus sellele küsimusele paljudest teguritest: tervis, inimsuhted, hiljutised õnne- või õnnetusekogemused, rahaasjad ja üldine optimism-pessimism eluhoiakuna sealhulgas.

Möödunud aastal avaldati, et Eesti asub ÜRO inimarengu indeksitabelis 44. kohal. Kaks väga olulist näitajat selles indeksis on inimese oodatav eluiga tema sünnihetkel ja kirjaoskuse protsent riigis. Eestil on need näitajad (2005. aasta seisuga) 71,2 ja 99,8. Nimekirjas esikohal oleva Islandi puhul leiame eluea numbriks 81,5 ja kirjaoskuse näitajaks 99,0. Viimasel kohal oleva Sierra Leone puhul on oodatav eluiga 41,8 aastat ja kirjaoskus 34,8%.
Mõtlemapanevad arvud
Kuidas on aga lood Jeesuse ajastuga? Ehkki tol ajal inimarengu indekseid ei koostatud, on hinnanguid siiski antud. Nii on keskmiseks oodatavaks elueaks 2. saj m.a.j Rooma impeeriumis arvutatud vähem kui 25 aastat. Noorte suremus oli suur, igast sajast mehest ligikaudu neli elas 50aastaseks, naistest sünnitamise ohtlikkuse tõttu veel vähem. Rooma neiud abiellusid tavaliselt 14aastaselt.
Põhja-Aafrika hauakividelt pärineva info kohaselt oli ligi 95% naistest surma hetkel abielus ja ligi pooled neist olid surres alla 23aastased. Kirjaoskusest on teada, et 1. sajandil leiti kirjaoskajad (täiskirjaoskuse mõttes, see tähendab, et osati nii lugeda kui kirjutada) olevat keskeltläbi 2–4% elanikkonnast, enamik neist mehed.
Need arvud panevad mõtlema: üsna ilmselt oli suhtumine surma, kannatustesse ja valusse toona mõneti teistsugune kui meil, juba seetõttu, et seda kõike oli inimeste elus palju rohkem. Sama võib arvata ka suhtumisest vägivalda. Rooma riigis oli see teatraliseeritud areenil peetavateks gladiaatorite mängudeks ja kurjategijate hukkamisteks. Teatriteadlane Riina Schutting on näidanud, et ka Jeesuse hukkamine oli roomlaste poolt korraldatud läbimõeldult teatraalsena, eeskujuks areenil toimuv.
«Ja nad võtsid ta rõivaist lahti ja panid talle ülle punase mantli. Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle Talle pähe ja pilliroo Ta paremasse kätte ja Tema ette põlvili heites mõnitasid Teda: «Tervist, juutide kuningas!» Ja nad sülitasid Ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid Talle pähe.»
Argi- ja virtuaalreaalsus
Võrreldes meie ajaga, kus enamik inimesi isegi oma söögilaual oleva liha surma ja suremist vahetult ei näe, olid säärased stseenid toonase inimese jaoks osaks argireaalsusest. Jee-suse piinamise teatraalsus oli hoiatus pealtvaatajatele: näete, ta sureb samasugust surma nagu kurjategijad areenil, ärge mõelgegi midagi sarnast teha! Ka varakristlaste-poolne Jeesuse võrdlemine ohvritallega, kes tapale viiakse, räägib sama keelt – sellest võrdlusest õhkub lamba veristamise toimingu tolleaegne tuttavlikkus.
Mel Gibsoni neli aastat tagasi linastunud film Kristuse kannatustest väljendab seevastu heaoluühiskonna inimese võõrandumist: surmapiin ja vägivald, mida keskmine meie ajastu inimene tunneb, on põhiliselt vaid virtuaalne. Ja nii on selle viimasega harjunud inimese jaoks tarvis Jeesuse piinamist ja surma nüüd visuaalselt võimendada, sest muidu jätaks see ta külmaks.
Filmiga võrreldes kõlab evangeeliumi «Aga kui nad tema risti olid löönud…» väga lakooniliselt. Kuid rohkem polnudki vaja, sest kõik lugejad teadsid nagunii, mida need sõnad tegelikult tähendavad.
Kirjaoskusega on sarnased lood. Jeesuse kohta küsisid tema oponendid: «Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?» Maailmas, kus lugemisoskus oli üht- või teistviisi seotud kirjatundjate ühiskondliku võimupositsiooniga (seda isegi orjade puhul, kelle ülesandeks oli ju peremeest teenida), võrdus individuaalne kirjaseletus vastuhakuga autoriteetidele.
Meil, kes me elame maailmas, kus sõnavabadus (ja selle aluseks olev kirjaoskus) on üks inimõigustest, tasuks mõelda, et Jeesuse ajal ei osatud sellest unistadagi. Siit ka selle loo lihtne moraal: ärgem nurisegem.
Kui juba apostel Paulus, kes Jeesuse jälgedes käies isiklikult palju kannatanud oli, võis öelda, et tema arvates ei vääri nüüdse aja kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, saati siis meie, kellele Jumal lubab praegu palju paremat, vabamat, külluslikumat ja võimalusterohkemat elu kui Jeesuse-aegsetele inimestele.

 

Ain Riistan,
Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi lektor