Eile oli küünlapäev ehk küünlamaarjapäev

Vanasti pühitseti just selle päeva teenistusel järgneva aasta kirikuküünlad.
Päeva täpne nimetus on Issanda templissetoomise püha, mil meenutatakse Luuka evangeeliumis (2:22–33) talletatud sündmusi Jeruusalemmas 40 päeva pärast Jeesuse sündimist. Maarja oli pärast sünnitamist ettenähtud päevad kodus ja nüüd läksid nad kogu perega templisse Jumalat tänama ja korrakohast ohvrit tooma. Pühakojas kohtasid nad Siimeoni ja Hannat, kes tunnistasid lapse erilisest missioonist.
Siimeon õnnistas perekonda ja ülistas Jumalat, et tema silmad on näinud «valgust, mis on ilmutuseks paganaile». Küllap selle tunnistuse rõhutamiseks hakati Issanda templissetoomise püha jumalateenistust alustama erilise küünalde õnnistamise ja protsessiooniga.
Kiriku uue käsiraamatu järgi võib küünlapäeva teenistust alustada kirikulistele küünalde süütamisega ja ühise protsessiooniga kirikusse, palvetades: «Juhi meid usu ja armastuse teel selle valguse juurde, mis iialgi ei kustu.»
Küünlapäevateenistuste traditsioon on kahjuks EELKs tuhmunud, kuigi seda püha on võimalik tähistada eelneval või järgneval pühapäeval.
Võib-olla õnnestub lehelugejal siiski pühapäeval kirikusse minnes leida end küünlapäeva jumalateenistuselt.
On kujunenud olukord, et tähtsamad maarjapäevad on ühtlasi ka Eesti ajalooga seotud tähtpäevad. Küünlamaarjapäeval tähistame Tartu rahu aastapäeva, paastumaarjapäev (25. III) on küüditatute mälestuspäev. Maarja külaskäigu päev 31. mail on EELK asutamise aastapäev. Neil päevil räägitakse esmajoones Eesti ajaloost, Jumala lihakssaamise ime aga jääb tagaplaanile.
Vaid Maarja sünni- (8. IX) ja surmapäev (15. VIII) ei ole praegu koormatud riigi- või rahvuspühaga. Samas võiksid just need olla meie rahva suurimad kiriklikud ja rahvuslikud pühad. Maarjamaa saab siis pidada nimepäeva ning mõtelda tänus oma kristlikule ajaloole ja identiteedile.

Peeter Paenurm