Ei midagi uut päikese all

Mind on pannud mõtlema viimastel aastatel aeg-ajalt kõlanud pessimistlikud noodid meie kiriku tuleviku kohta. Sarnased hääled jäid kõlama ka kuu aega tagasi Haapsalus toimunud Kirikukogul.
Aja nõudeks noore kapitalismi tingimustes peetakse arukust. Nii nagu terves ühiskonnas, tahetakse ka kirikus koostada arengukavad ja seada kirikule arukad ja võimetekohased prioriteedid. Teatud piirini pean minagi vajalikuks aja- ja asjakohast plaanimist. Sellejuures ei saa aga unustada, et meie ei ole kirikut rajanud ja inimese võimuses ei ole kiriku tööd lõpetada.
Küllap on tõesti majanduslikult mõeldes arulage elada hoopis teiste väärtuste järgi, kui selles maailmas elatakse. Aga kiriku olemust mõistes peame arvestama pööratud väärtustega: rikkad saadab Jumal tühjalt tagasi ja tõstab orjameest, nägijad on pimedad ja vajavad silmasalvi, kurdid kuulevad Jumala häält paremini kui kuuljad.
Kirikul on olnud mitmesuguseid aegu ja kirikut on ikka peetud rikkaks. Püha Laurentiuse martüüriumis jutustatakse, et keiser Valerianus nõudnud kiriku varade äraandmist. Laurentius palus pisut aega, kogus kokku Rooma linna vaesed ja ütles: siin on kiriku varandus. Kiriku väärtused on milleski muus kui kuld ja hõbe. Kirik on elanud ühest küljest arutult priisates, ehitanud katedraale ja kutsunud oma liikmeid üles looma surematut kunsti, muusikat ja kirjandust. Teisalt on olnud aegu, kui kirik on võidelnud inimlikult lootusetut võitlust ja jäänud siiski püsima.
Olen sama meelt mitme kirikuloolasega, kes peavad kiriku tõeliseks õitseajaks tuleproovi kannatustes. Lugesin selle pilguga uuesti Johan Kõpu raamatut «Kirik ja rahvas», sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Kahjuks on see teos liiga vähe tuntud nii meie vaimulikkonna kui koguduseliikmete keskel. Aga õpetlikku on sealt lugeda palju. Ei ole kiriku elu olnud kerge siin Maarjamaal.
Paari nädala eest toimus Lihulas Saare-Lääne piiskopkonna 775. pärandiaasta ajalookonverents. Seal peatuti meie kaugemal minevikul ja selle seostel tänapäevaga. Luterliku kiriku olukorrast Rootsi ajal kirjutab Kõpp: «Möödub ligi kolmkümmend aastat, kui kuuleme sihi- ja kavakindlama töö taasrajamisest, vanade varjude eemale tõrjumisest ja uue elu loomise käigust.» Visitatsiooni protokollidest selgub, et olukord üldkirikus on masendav, kirikud halvas olukorras, katused jooksevad läbi, põrandad ja sisustus on hävinemas, kiriklad on rüüstatud, koguduste tulud on väga väikesed või puuduvad hoopis, dokumendid on sõjas kadunud, õpetajate ja teiste kiriku ametimeeste töökoormus on raske ja tasuküsimus on korraldamata.
Järjekindla töö tulemusena muutub koguduste majanduslik olukord ja rahva vaimulik tase hakkab paranema. Kirik lööb kaasa rahvakoolide rajamises, tõlgitakse Piibel, mis ilmub aastal 1739. Kakssada aastat läheb edasi ja siis tuleb aeg, kui kirik peab võitlust elu ja surma peale. Kommunistlike põhimõtete järgi pidi usk ja kirik kaduma.
Minu kirikuloo professor Hillar Põld jutustas, et Simunas tuli partorg ta juurde ja ütles, et kirik pannakse varsti kinni, sest rahvas pöörab kirikule selja. Hillar Põld oli selle peale näidanud suitsevale leivatööstuse korstnale ja öelnud: leivatehas pannakse kinni, aga kirik jääb avatuks. Mõne aasta pärast suletigi kõik väikesed leivatööstused, kirik töötab aga tänagi.
Mul on raske mõista Eesti Kirikus 7. mail ilmunud Kirikukogu ülevaate pealkirja: «Kirik teelahkmel: kas väikesel kogudusel on tulevikku». Kuhu me siis nüüd hakkame minema ja milline on see teelahe? Kas arvab keegi, et «väikesed» kogudused on koormaks «suurtele»? Mulle meeldib majandusassessor Jaan Tammsalu lause: «Kui tahame näha Jumala imet, vaadake neid 68 kogudust, kes peaksid olema kustunud, aga ometi ei ole.» Ma laiendaksin seda kogu kirikule, sest majanduslikult mõeldes peaksime kõik juba ammu surnud olema. Kiriku ajalugu silmas pidades ja Jumala armule toetudes võime küll öelda, ei ole midagi uut siin päikese all.
Tiit Salumäe, assessor