Ehalill Halliste isikunäitus «Pae peal»

Viimsi Püha Jaakobi kirikus avati 1. advendil vaibanäitus, mis jääb avatuks tuleva aasta 27. jaanuarini.
«Paelahmaka põues mu jalge all on merekarpide kohin. Kuid ainult vaikust, mis palgel tal, ma peoga siluda tohin,» kirjutas Ellen Niit aastal 1965 «Paekivi laulus».
Ehalill Halliste on viimastel aastatel kudunud gobeläänvaipu, mis on inspireeritud eesti paekivi erinevate kihistute ja leiukohtade lademete läbilõikelistest mustritest. Kui vaadelda vaipu sarjast «Pae peal», siis on need teosed tõepoolest unikaalsed.
Maapõu on andnud rikkaliku ja värvikireva algaine ja kunstnik on austuse, hea maitse ja harukordse pieteediga püüdnud kanda kivistunud mustrid läbi pehme lõngalõime gobeläänidele. On öeldud, et vastandid tõmbuvad. Tugev kui paas – habras kui lõng. Kivimuster kantuna vaipadele ei ole enam külm rahvuskivi meie jalge all või ehitus- ja raidkivi meie maa kirikute ja mõisate seintes, vaid vaataja silmale hubaselt soe ja kodune mustrimaailm, mis on oma põnevas koloriidis mõtte- ja kujundirohke.
Kunstnik ise kirjutab: «Vaibad on sündinud eesti rahvuskivi lõikepindade ainestikul. Ma otsisin väärilist ideed kalli vaimuinimese mälestusmärgi tarvis paekivi käsitlevatest trükistest. Lisaks otsitule leidsin innustava ainese oma loomingule – eesti paekivide lõikepinnad.»
Tuleb nõustuda, et idee väärindada ja vaatajate ette tuua igavikulisena näivaid mustreid on õnnestunult päädinud kunstiliselt kõrgel tasemel vaibaseeriaga. Oma tervikilus avaneb see vaatajatele näitusel Viimsi pühakojas.
Öeldakse, et oleme inimestena tihti pinnapealsed ja ei oska või taha näha elu süvitsi. Paljude võimaluste juures annab Ehalill Halliste meile ühe võimaluse – ühe vaatenurga mõista inimelu haprust ja taibata igaviku olemust.
«Kivimites olevad elujäljed juhatavad vaatajat maa ajaloo saladuste juurde, kunagi tärganud elu lätetele. Sellest lättest väljavoolanud elujõe teises otsas on inimene ise,» ütleb geoloog Rein Raudsepp.
Olete südamest oodatud!
Erkki Juhandi, näituse kuraator