Eetilist inimest oodates

Kui paarkümmend aastat tagasi Eesti taas iseseisvaks sai, oli inimeste vaba liikumine üks suuremaid võimalusi, mida said kasutama hakata nii teadlased, usutegelased kui turistid. Mäletan üht lugu, kus siinse ülikooli teaduritele avanes võimalus ennast Jaapanisse täiendama minna ning omandada lisaks erialastele teadmistele ka killukesi laiemast kultuuripildist. Ühel õhtul, kui üks siit läinu oma päevatööd laboris kokku võttis, tekkis tal idee teha kohapeal sõpradega väikesed dringid ja kasutada selle ühe komponendina kohapealset (laboris kasutatavat) piiritust – see oli siinses nõukogudeaegses praktikas mitte liiga harv.
Taoline mõte pälvis aga jaapanlastest kolleegide pahameele ja selge hukkamõistu ning joomine tööandja ressursside arvel jäi ära.
Kes minu tegemistega veidi lähemalt kursis on, teab, et kasutan tihti lehetööst vaba aega inimeste ja perede nõustamiseks ning pean tunnistama, et üsna sageli jõuavad inimesed aruteludes küsimuseni, kas see, mida ma tegin või teen, oli/on õige või vale. Olen mõelnud, et ehk on küsimus tõusnud esile ka seetõttu, et töötan majas, mille fassaadil seisab rist. Olen tajunud isegi olukordi, mitte ainult nõustamistöös, kus kaasteeline arvab mind olevat kuidagi Jumalale ligemal või tema majapidamisega tuttavam ja seega on mõni armas vestleja esitanud mulle palveid, mis võiksid tema olukorda parandada, arvestades võimalust, et Kõigekõrgem on minu isiklik semu.
Need on olukorrad, mõnikord suisa koomilised, mis tuletavad mulle meelde ühe ülikooliaegse õppejõu küsimust, mida teha kliendiga, kes ei saa aru, et tal on probleem, või milles tema probleem seisneb.
Praegusaegses ühiskonnakorralduses on palju segast. Puudub ühisosa, otsitakse pigem erisustel põhinevaid võimalusi; individuaalse vabaduse kõrval lasub vastutus traditsioonilisel perekonnal; sotsiaalmeedias ekshibitsionistlikke enesepaljastusi harrastades ei teata, mida tunneb lähikondlane toa teises nurgas.
Ka vabariigi president näib otsivat eetilist inimest – vähemalt selline mulje jäi tema viimastest väljaütlemistest jõulude ja aastavahetuse aegu.
Kust ta peaks tulema? Millistele ootustele vastama? Millised on eetilise inimese omadused? Seni, kuni inimene on enese mõõdupuuks ja hea tahe näib määravat inimkonna saatuse, ei ole meil viimselt võttes just kuigi palju lootust.
Enne jõule ilmus eesti keeles Taizé kloostri rajaja vend Roger’ kirjutiste kogu «Armasta ja ütle seda oma eluga». Seal kõneleb Roger 1602. aastal Pariisi advokaadi tütre Angélique Arnauld’ elust tsistertslaste nunnakloostris, kus ta jõuab sügava jumalatunnetuseni, öeldes, et tunneb ennast hetkest, mil arvab end usklik olevat, palju õnnelikumana, ehkki varem tundnud end samal põhjusel õnnetuna.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja