Eestlaste iseseisvumise tee

Meenutades Eesti vabariigi taassünni lugu, meie ülemnõukogu tegevust, institutsioone ja inimesi, ei saa mainimata jätta neid, kes meie riigi saatuse jaoks olulistel hetkedel oskasid ja julgesid tegutseda ning tohutut vastutuskoormat kanda võtta. Üheks nendest oli kahtlemata president Arnold Rüütel.
Üks mälestus aastatest 1988–1991. Keskvõim otsis pidepunkte ja oli saatnud kutsed liiduvabariikide kultuuriministritele. Moskvasse ja sellele järgnevale kohtumisele Alma-Atas keeldus aga kultuuriminister Lepo Sumera minemast. Soovitasin muusika- ja teatriala eest vastutajana tal ikkagi sõita. Minister sai selle peale pahaseks ja karistuseks otsustati saata mind. Moskvas tegin pressikonverentsil ametliku avalduse, et Eesti viibib kohal vaatlejana. Ajaleht Pravda kirjutas nagu ikka „nepravdu“, kuid Izvestija teatas oma lugejaile, et Eesti on esindatud sellel kohtumisel vaatleja rollis ja kokkulepetele alla ei kirjuta.
Olukord oli selles mõttes kriitiline, et mitmed meie professionaalsed teatrid ja kultuurikollektiivid olid valmistunud välisesinemisteks, samuti oli meie 10 teatrist 8 osalemas üleliidulises teatrieksperimendis. Tänu sellele õnnestus meil ainukesena liiduvabariikidest nendel segastel aegadel säilitada oma teatri- ja kontserdiasutuste võrk.
Moskva kohtumisel oli suhtumine meisse küllaltki halb. Ametlikel kohtumistel ja õhtusöökidel anti mõista, et oleme natsionalistid, omakorda tugevdasid seda keskajalehtedes ilmunud süüdistused.
Moskvale järgnenud Alma-Ata kohtumise ja toonase Kasahhi presidendi Nursultan Nazarbajevi suhtumine Eestisse ja meie juhtidesse oli hoopis vastupidine. Nähes, et nimekirjas on Eesti, pöördus ta kohalolijate poole: „Näen, et Eesti on siin. Ma tervitan Eestit. Tean, et Moskva teid pigistab, ei anna naftat, sütt. Kui vaja, aitame teid. Olete vastu võtnud oma keeleseaduse, meie võtame ka.“ Tema paremal käel istunud NSVL viimase kultuuriministri Nikolai Gubenko näol oli imestus ja ehmatus.
Aga järgneval pidulikul õhtusöögil ei sõimanud mind enam keegi natsionalistiks, nii mõnigi tuli kätt suruma ja eestlastele kiitust avaldama. Nendel õhtusöökidel lobiseti ka välja, et Moskvast on tulnud käsk Eestile enam välispasse mitte väljastada. Las nad seal siis iseseisvuvad ja ajavad asju oma keeles. Selle peale tegutsesime kiiresti, et meie kultuuriinimeste passid Moskvast salaja ära tuua.
Suhtumist eestlastesse näitab seegi fakt, et enne ärasõitu tuli Nazarbajev minu juurde ja palus tungivalt edastada parimad tervitused Arnold Rüütlile, Hardo Aasmäele ning kogu Eesti rahvale.

 

 

 

 

Jüri Trei,
diplomaat ja kultuuritegelane,
EELK Teeneteristi III järgu ordeni kavaler (2007)