Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eestlased – ohustatud liik!

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Avalik kiri riigipeale ja teistele tipppoliitikutele Eesti kriitilisest demograafilisest olukorrast ei pane kindlasti naisi ohtralt lapsi sünnitama ega muuda positiivseks negatiivset iivet.
Küll on see signaaliks, et midagi on väga tõsiselt paigast ära ning et see on teema, millest tuleb kõvasti ja palju rääkida. Paraku mitte ainult rääkida, vaid ka tegutseda. Samas tegutsemine tegutsemise enese pärast ei too meid välja kriisist, kuhu oleme jõudnud. Pigem on vaja nihet inimeste mõtlemises, mitte välistes aktsioonides.
Ei tuhat ega viis tuhat krooni lapsetoetust muuda palju, kui rahanumbreid loobitakse välja vaid valimiskampaania käigus vastaspartei ületrumpamiseks. Ei usu, et sellised lubadused panevad kedagi rohkem sünnitama. Pigem tekitavad veelgi rohkem õõvastust ja ebakindlust. Ebakindla poliitika tõttu sündida võivate ebakindlate laste pärast.
Eesti on ÜRO rahvastikukontrollijate näidiseksemplar – sündivus on langenud vähem kui 1,5 lapseni naise kohta, samas kui rahva säilimiseks on tarvilik vähemalt 2,1 last. Ei ole mõtet siin veel ja veel tuua nukraid numbreid lahutustest, abortidest ja poolikutest peredes. Neid teame niigi.
Otsima peaks pigem teid olukorrast väljatulekuks. Kirikul on siin oma roll, statistika papagoilikust ülekordamisest on vähe. Tagasi tuleb tuua perekonnaväärtuste teoloogia, abielusakramendi mõiste ja mehe-naise kooselu mõte tervikuna. Kirikuõpetajad teavad ja tunnevad pauliinlikku privileegi, mille üheks klausliks on lahutamise võimalikkus vaid teatud kitsastel tingimustel ja üheks selliseks on ühe abielupoole soovimatus viia ellu abielu loomulikku eesmärki – viljastamist ja sünnitamist.
Seega esimene küsimus tekib kohe noorte inimeste kooselu mõttest. Kas see on kooselu majanduslikel eesmärkidel, naudinguteks? Niisamuti peaks kirik tõsiselt üle vaatama oma õpetuse abielusakramendi mõistest. Abielu pole vaid ilus liturgiline toiming, millest jäävad vanadusepõlveks albumisse ilusad pildid, see on terviklik eneseteostus. See on sakrament (roomakatoliku ja õigeusu kirikus), mida abielupooled üksteisele ise jagavad Jumala erilise õnnistuse all täisväärtusliku perekonna loomiseks.
Juudid nägid ainukest elumõtet oma järglastes ja perekonnas, muutes üleloomuliku igavese elu tajutavaks läbi reaalse perekonna. Piibligenealoogia on selle ehedamaks näiteks.
Tänapäeval kohtab kummalisi arutelusid paljulapseliste perede osas, arvates, et need on veidrad katoliiklased, mormoonid või siis moslemid. Aga miks mitte lihtsalt kristlased? Miks noor inimene tuleb kirikusse vaid siis, kui on vaja sooritada laulatusliturgia, kuid kirikust kaasa ei saa ta seda sotsiaalset ja moraalset vastutustunnet, mis on vaja tugeva suguvõsatraditsioonidel põhineva ühiskonna loomiseks?
Kirikuuksed peavad olema lahti perekonnainimestele, kirik peab olema esimene ja ultimatiivne perekonna toetaja, kasutades selleks oma liikmete kogemusi, traditsiooni ja ligimeseõpetust.
Jaan Tepp