Eesti Vabariigi kohus on tänaste kodanike nägu

Mai on Eesti Vabariigi juubeliaasta raames kuulutatud kohtu kuuks. Eesti Kiriku küsimustele vastab Harju Maakohtu, kus töötab 66 kohtunikku, esimees, pikaajalise töökogemusega kohtunik Helve Särgava.

Väljakuulutatud kohtuotsus peaks jääma kehtima. Edasikaebamiseks ei tohiks olla motiivi ega alust. Kohtunikuamet nõuab väga kindlaid isikuomadusi. Kui rääkida elukutsevalikust, siis milliseid isikuomadusi vajab kohtuniku elukutse?
Võiksime kujutleda vajalikke omadusi püramiidina, mille alus on laiem kui tipp. Püramiidi tipuks peavad olema väga head juriidilised teadmised. Aluseks olgu väga suur vastutustunne, enesedistsipliin, teistest inimestest lugupidamine, enesekehtestus, väljapeetus, kindlameelsus, võime võtta vastu kiireid ja õigeid otsuseid.
Kohtusaalis seisavad kohtu ees inimesed, kelle jaoks tugevama õigus on seni olnud ainus koodeks. Noor kohtunik pannakse kohe proovile, kas ta kohmetub, satub segadusse, reageerib rumalustele, kõrvalistele asjadele, isiklikuks kalduvale solvangule.
Millised iseloomujooned peaks olema kohtuniku puhul välistatud?
Ülbus, kõrkus, aeglane mõtlemine, otsustusvõimetus. On kohtuistungeid, kus kohtunik peab momentaanselt, kuulanud ära menetlusosaliste taotlused, võtma nendes vastu õige ja seadusliku otsustuse. Kohtunik ei tohi olla aeglane. Kohtunikule annab ühiskond palju usaldust ja võimu, kuid seda võimu ei tohi nautida.
On kultuure ja riike, kus naist kohtunikuna ei tunnistata. Eestis on kohtumõistmine läinud väga suures osas naiste kätte. Kuidas kommenteerite seda Teie?
Mina saan naiskohtunike kohta ainult kiidusõnu öelda. Otsuse langetanud naine on tavaliselt oma otsuses kindel, ehkki emotsionaalsem, siis kahtlemata resoluutsem.
Varasemal perioodil oli naiskohtunikke rohkem ilmselt ka seetõttu, et ses töös polnud sotsiaalseid garantiisid. Mehed läksid tasuvamale tööle. Nüüd on riik kohtuniku tööd väärtustanud, mida kinnitab kohtuniku palk ja sotsiaalsed garantiid, ning viimastel aastatel on kohtunikuna ametisse asunud ka noori mehi.
Eesti kohtusüsteemi kohta ütlevad inimesed, et see on väga aeglane, pole mõtet pöörduda kohtusse abi otsimiseks. Kuidas paistab asi kohtu poolelt? Võib-olla on olukordi, kus inimesed ei peaks kohtu poole pöörduma?
Peab tunnistama, et mõne kohtuasja arutamine on veninud lubamatult pikaks. Kuid samas tuleb kohtul ka juhinduda kindlatest menetlusnormidest ning väga sageli ei pea kohtusse pöördujad lugu üksteisest ja püüavad kõik teha selleks, et asja arutamine veniks. Kohus raiskab väga palju aega menetlusosalisi, see on just kostjat otsides.
Kohus kasutab dokumentide edastamiseks postiteenuseid, oma käskjalgu, kohtutäitureid ja vahel ka politseid. Et kohtuniku menetluses on korraga 180–200 asja, siis on mõistetav, et kohtuistungi edasilükkamise korral on uus kohtuistung alles mitme kuu pärast. Tavalised edasilükkamise põhjused on haigus või pole dokumente kätte saadud, vale aadress jms.
Kindla sissekirjutusega süsteem, kust me tulime, on asendunud absoluutse vabadusega öelda ametnikule mis tahes olematu aadress, kust inimest või firmat iial ei leita. Selline olukord vajaks lahendust. Firmasid ei tohiks registreerida olematule aadressile, inimene ei tohiks karistamatult valeandmeid anda.
Eesti kohtus on ülekaalus tsiviilvaidlused. Miks?
Arvatavasti seetõttu, et Eesti inimene ei ole kuigi kompromissialdis. Kohtusse pöördutakse mitte mõistliku lahenduse saamiseks, vaid kättemaksuks, ärapanemiseks.
Laste jagamisel lahutuse, alimentide maksmise jm korral on näha, kui kaugel on lapse huvid, kui väiklaselt tahetakse teist osapoolt alandada. Või õe-venna tüli vanemate pärandustombu üle viimse veretilgani, kus kummalgi poolel oma advokaat, algab lõputu tõendite esile toomine, mille käigus tomp kulub üldse olematuks, kuid järele ei anna kumbki pool.
Kohtunik püüab lepitada, aidata leida kohtuvälist lahendit, kuid sageli juba selle jutu alustamine kutsub esile pahameele: oled kindlasti minu vastu ja teise poole poolt! Soovitaksin alati seitse korda mõõta, kas kohtuteel on mõtet, kas kompromissi kuidagi ei leia. Advokaadid, riigilõiv, närvirakud, aeg – kas see on seda väärt?
Mis Teie arvates oleks ühiskonnas tervikuna vaja ümber vaadata, teisiti teha, et kohtutes asjad kergemaks läheks?
Elukoha ja firmade registreerimise korrastatust ma juba mainisin. Töösse suhtumist, töökasvatust tooksin järgmisena esile. Töö kui protsess, kui väärtuste loomine peaks jälle au sisse tõusma. On väga halb, et kinnipidamisasutustes ei töötata, töö kaudu peaks ka vabanenu uuesti looma suhte ühiskonnaga. Kuid ta ju ei leia tööd, keegi ei taha teda ametisse võtta.
Kuidas Teie arvates tunneb keskmine Eesti elanik seadusi ja kohtusüsteemi?
Raske vastata. Seadusi pole mitte ainult palju, vaid nad ka pidevalt täienevad, muutuvad. Seetõttu on tavainimesel väga keerukas olla kursis kõigi seadustega. Kuid samas arvan, et kui inimene elab nii-öelda inimlikku elu, see tähendab, et ta töötab, peab lugu oma lähedastest, on aus, siis polegi tal ju vaja erilist seaduse tundmist ning ka kohtumaja uksi ei tule neil inimestel ilmselt kunagi avada.
Arvan, et kohtu kuu tõi teavet kehtiva kohtusüsteemi kohta, kuidas toimub õigusemõistmine ning miks just taolisi kohtulahendeid tehakse.
Kohtus käinud inimestel on kohtust kahetine arvamus. Kelle hagi jäi rahuldamata, peavad kohut ebaõiglaseks. Need, kelle hagi rahuldati, peavad aga kohut kindlasti õiguse ja õigluse sümboliks.
Küsis Juune Holvandus