Eesti tulevik eurolehmades

Telesaade «Tegelikkuse keskus» edastab inimestele, kes muidu on segaduses uksest ja aknast tuleva info üliküllusest, «elu nii, nagu see on». Mõni aeg tagasi rääkis Rein Lang selles saates somaallasest, terrorismist, Eesti tulevikust ja eurolehmast. Lang ütles, et ühele eurolehmale kulutatakse päevas keskmiselt 2,2 eurot, 3 miljardit inimest maailmas (seega umbes pool inimkonnast) teenib sellest vähem ning Langi kokkuvõttev sõnum oli lühike ja selge – kui Eestis läheb majanduslikult elu paremaks, ehk Eesti kindlustab oma positsiooni jõukamate riikide seas, siis ühel päeval näevad ka meie silmad somaallasi, kellel on lõhkeained ümber ihu ning kes tulevad end meie maale õhkima…
2,2 eurot on kehtestatud kursi kohaselt 31,2 krooni päevas. Et eurolehmale kulutatakse mitte ainult tööpäevadel, vaid ka laupäeval ja pühapäeval, siis tuleb ühes kuus kogusummaks umbes 936 krooni. Kulutuste hulk ühele eurolehmale kuus on enamvähem kaks korda suurem sellest, mis on Eestis vaesuspiiriks loetav summa (500 krooni kuus). Raskesti mõistetavate numbrite ja analüüsi asemele võikski praeguse vaesuspiiri mõõdupuuks võtta «pool eurolehma» ning eesmärgiks võiks olla «eurolehm» ikka tulevikus kinni püüda. «Eurolehmades» elatustaseme arvestamine aitab tunnetada paremini oma kohta globaliseeruvas maailmas, sest kui teenid enda tarbeks üle ühe eurolehma, oled globaalses mastaabis ikkagi esimese poole seas…
Mõõtühiku kasutuselevõttu soosiks ka asjaolu, et «eurolehm» ei ole konstantne suurus. Selle aja peale, kui keskmine somaallane suurendab oma sissetulekuid praeguse «eurolehma» arvestuses kümnendikult pooleni, läheb «eurolehm» ilmselt eest ära ning siis võib tema väärtuseks olla juba 3–4 eurot. Eurolehm aitaks elatustaseme erinevust võrrelda paremini kui lihtsalt arvude võrdlemine.
Ka Eesti valimistel ei ole nii mõjuv rääkida näiteks miinimumpalga tõstmisest – isegi kui ühtedel valimistel seda tõstetakse, siis järgneva nelja aasta jooksul võib selle summa reaalne ostujõud niivõrd väheneda, et on väga raske aru saada, kui palju siis ikka tõsteti ja millal reaalne ostujõud muutus veel väiksemaks, kui see oli enne summa tõstmist.
Selline probleem lõpeks, kui võtta miinimumpalgaks näiteks «kolm eurolehma» –, siis oleks olemas nii võrdlus Euroopa loomade elatustasemega kui ka dünaamiliselt kasvav mõõdupuu. «Eurolehm» mõõdupuuna sobiks paremini ka Eesti keskmisest palgast, sest keskmine palk ei anna võrdlust Lääne-Euroopa riikidega ning üldised palkade erinevused on ka palju suuremad kui kulutused lehmadele – eurolehmade seas ei küüni lehmadele tehtavad kulutused kümne- või sajakordseks, Eesti erinevad sissetulekud aga küll.
Ei nõustu ma aga Rein Langi järeldusega, et elatustaseme tõustes terrorism paratamatult meie riiki jõuab. Terrorismil on teatud sihtobjektid ning ainuüksi kõrge majanduslik tase ei määra veel kõik. Näiteks Jaapani majandus on kaua olnud väga kõrgel tasemel, kuid somaallased sinna ei kipu. Euroopa Liidus olles tuleb meile ilmselt küll immigrante vaesematest riikidest, kuid kas ka lõhkeained keha ümber, see sõltub millestki enamast kui sellest, kui tublid me «eurolehmades» oleme.
Alar Kilp