Eesti Posti lõa otsas

Nädal enne seda, kui uudistesse jõudis teade, et Eesti Post ostab konkureeriva kojukandefirma Express Posti, olime saatnud minister Juhan Partsile järelepärimise Eesti Posti häiriva töökultuuri kohta.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalas tegutsev riigiettevõte ei saa meie arvates hakkama kodanikele teenuse pakkumisega. Täpsemalt: nad ei suuda tagada häireteta lehe kojukannet. Seega ei täida nad lepinguga endale võetud kohustust. Küll aga küsib Eesti Post Eesti Kirikult kojukande eest iga kuu summa, mis on enam kui 600 eurot.
Ainuüksi jaanuarikuu jooksul võttis Eesti Kiriku toimetuse levijuht vastu üheksa pretensiooni, kus tellijad annavad teada, et pole lehte saanud kas ühel või enamal korral. Kui aastate eest Eesti Postiga suheldes rääkisime ikka konkreetse inimesega, siis nüüd on kontaktiks vaid telefoninumber ja hääl, mis teatab, et teiega võetakse ühendust. Kas ka probleem lahendatakse ja töökultuur paraneb?
Eelmisest aastast on toimetuses samuti paks pakk pretensioonidega kojukande kohta. Tundub, et andmebaaside haldamine ja postiljonide töö korraldamine üle Eesti on Eesti Posti nõrgim lüli. Kahjuks heidab Eesti Posti halb töökorraldus varju ka Eesti Kiriku toimetusele, sest tellijad ei tea, kuidas kojukanne on korraldatud, ja süüdistavad lehe mittesaamisel toimetust.
4. veebruaril Express Posti ostmist kajastanud uudise kommentaariumis öeldakse, et Eesti Post on hääbuv ettevõte, kellele Luik veel oma tarbetuks muutunud ettevõtte miljonite eurode eest pähe määrib. «Aga maksumaksja rahaga võib ettevõtte juht talitada nagu rott viljaga salves. Asutus hakkas alla käima reformikas Atoneni targal juhtimisel.» Teine kommentaator ütleb, et «Eesti Postis oli viimati kord majas, kui seda juhtisid Tõeleid ja Ehasalu. Pärast seda algas meeletu kinnisvara müük ja sekeldamine».
15 aastat Eesti Postiga koostööd teinud lepingupartnerina võin viimast tõdemust vaid kinnitada.
Sirje Semm