Eesti laul ja nõukogudeaegsed valimised

Eesti laulu nimeline üritus ETVs olevat saanud kümneaastaseks. Isiklikult kaotasin huvi Eurovisioni vastu siis, kui kadus rahvuskeeles laulmise nõue. Seoses Eesti laulu valimisega lauluvõistluse finaalis 3. märtsil kerkis taas üles teatud küsimuste ring, mis painavad mind alati, kui tahan Eesti vooru vaadata.
Esiteks laulu sõnade tõlkimine – eriti viimase võitjaks tulnud mulle armsa laulu puhul: hea laul, kuid millest jutt? Kas keeleseadus ei kehtigi, et koos lauluga esitatakse võistlusele subtiitrite jaoks vajalik tõlge?
Teiseks, kui nägin arvuti ekraanil nimekirja finaali valitud lauludest, ei olnud seal ainustki eestikeelset. Trotsist jätsin esikohale tulnud laulu meeldivuse märkimata.
Ja kolmandaks on siin peidus otseselt nõukogude ajale viitavate probleemide ring. Laulude väljavalimine. Nõukogude ajal esitas rahvas saadikukandidaate, siis kutsuti kokku avalikke ja salajasi komisjone, kes vaagisid kandidaadi poliitilisi veendumusi (euro-parteikõlblikkust) ja edastatavaid tekste (ropud sõnad võivad olla ainult muukeelsed, siis nad ei ole ropud!). Kõige viimasena võrreldi laule vanema venna (vanemate vendade) lauludega, et elimineerida viimasedki rahvuslikud jooned.
Laul peab olema mõistetav sarnaselt nõukogude aja nõudega olla „arusaadav laiadele rahvamassidele“, esindama õiget poliitilist joont euroliidus. Nüüdses tegelikkuses peaks üks esitajatest olema valgenahaline ja teine soovitavalt tumedam, ka taustakooris peaks võimaluse korral säilitama poliitkorrektsust.
Aga kõige tähtsam on see, et pärast komisjonide tööd ei tohi unustada rahvast – valik peab toimuma rahva aktiivsel osavõtul. Ja hoidku jumal selle eest, et kellelgi tekiks küsimus: aga äkki kõrvale puksitud laulude hulgas oli mõnelgi jooni, mis sellele rahvale oleks väga meeldinud? See on rahva järjekordse mitte-usaldamise akt.
Meil on riiklik elektroonilise valimise võimalus, miks ei kasutata seda pidevate rahvaküsitluste jaoks? Kõikidel raadiojaamadel on kogemused kuulajate eelistuste väljaselgitamisel, miks ei kasutata neid eelkonkurssidel laulude rahva eelistuste pingeridade koostamisel? Miks lauludele (arstlik) komisjon?
Ja lõpuks see, mille pärast asusin klaviatuuri taha. Mul on tunne, et kümme aastat nn Eesti laulu läbi ETV on tugevalt sekkunud meie laulueelistamise maitsesse, suunates seda euroopaliku tingeltangli suunas. Kui lisada, et üha enam lauljaid teeb sõnad ise – see tähendab, et üha rohkemate laulude sõnadel puudub see luuletajatele nii omane sõna poeetiline hingus.
Ja mis poeetilist hingust poolkeelsete keelevaldajate sulest oodata! Ma üldse ei nõua laulust pisikest filosoofilist oakest või „sina mind, mina sind“ taseme ületamist. Üha enam on valik sarnane valijate enestega, kes küüsi närides ootavad prisket noosi võistluse Tallinnas korraldamise näol ja on unustamas laulude tegelikku võlu.
Kas me saame siin midagi muuta? Ilmselt mitte. Siin vaatab meile vastu kivistunud ja endast heal arvamusel ning heas toitumuses indiviididega toiduahel. Samas on see protsess sama, miks kirurgid kipuvad sõjakolletesse, miks (E)TV tiimid igatsevad teha kontserte ja spordiülekandeid miljonitele – on ilmselgelt asju, mida kõrgprofessionaalidena Eestis teha õnnestub haruharva, kui üldse õnnestub.
Kuid me ei tohiks serveerida seda kui rahva valikut, siis langeme tagasi nõukogudeaegsete pooltõdede rägastikku. Mis on selle seltskonna präänik, mida heliloojatele pakutakse? Üksainuke äranäritud präänik või kont nimega kuulsus! Nii nagu on välja kujunenud elukutselised eurotoetuste paberite vormistajad, paistab ka laulude valik suunduvat nende poole, kel eurolaulu asi käpas.
Kas meil on võimalusi veel? Üks pisike valguskiir nagu oleks: meie oma lauluvõistlus. Eurolaulu sisuga Eesti lauluks teda nimetada enam ei saa, nimi on lörtsitud. Ma ütleksin näiteks Nelja Kuninga lauluvõistlus Kolmekuningapäeval.
Mis võiks olla präänikukarbi sisu? Kindlasti rahva poolehoid ja vahest ka armastus. Kui õnnestuks korraldamiseks ja nutikateks auhindadeks tekitada rahvuslikult meelestatud kapitali kaasatulek, oleks see võib-olla võimalik. Mõni raadiojaam äkki võtaks heita pilku Eurovisioni lauluvõistlustelt „Eesti laul“ kõrvale jäänud laulude valikule ja anda eluõigust tuhkatriinudele kasvõi kohalikuks printsessiks saamise teel? Meie oma lauluvõistlus meie enda eesti maitsete, lõhnade ja keelega.
Kas toimuks polariseerumine? Kindlasti. Mitte enam eurolaul ja need teised, vaid meeldivad laulud ja need teised. Neli kuningat/kuningannat annaks võimaluse laule veelgi hindamise käigus liigitada.
Arvan, et aeg Eesti laulule eestimeelse protestipartei tekkimiseks on küps ja üritus ei ole üdini eesti kultuuri vaenulik, pigem vastupidi.
Vallo Kepp