Eesti kristlusest*

Olen juba mõnda aega seda meelt, et meie ühiskonna asjadest rääkides võiksime julgelt kasutada mõistet „eesti kristlus“. Kui on olemas lääne- ja idakristlus, siis eesti kristluse  näol on tegemist ühe usutunnistuse versiooniga. Eristumise aluseks pole aga mitte niivõrd doktrinäärsed üksikasjad, kuivõrd keeleruum, luterliku reformatsiooni tulemusena sündinud eesti kirjakultuur.
Eesti kristluse kujunemisloo ilmekaks tunnistuseks on kristluse metateksti – nii on nimetanud Piiblit Toomas Paul – jõudmine eesti keelde. Muidugi teame, et see on mitmekordne tõlge, kujundlikult üldistades laensõna. Aga kogu kultuur on lakkamatu tõlkimise ja tõlgendamise protsess, mille käigus selituvad nii tema sisemised kui ka välised piirid ja nõrutub see päris „oma“. Nõnda võib eesti kristluseski olla midagi niisugust, mis teeb sellest miljonirahvast eripärase saarekese maailma religiooniväljal.
Ja siin ongi koht, kus eesti kristlus kohtub eesti kultuuriga. Ei ole võimalik mõista eesti kultuurilugu, ilma et tunneksime eesti kristluse lugu. Meie kultuuri tüvitekstid on läbi põimunud religioossusest. Koidula „Mu isamaa on minu arm“ on luuletus tõotatud maast, millele Gustav Ernesaks andis viisistatult rahvusliku südamehääle. Ja lausa otsesõnu anname end rahvana Jumala hoolde nii oma riigi hümnis kui ka aastakümneid väliseestlaste hümniks olnud laulus „Hoia, Jumal, Eestit“.
Tahangi niisiis öelda, et meie, eestlased, oleme vägagi religioosne rahvas, sest olemasolu enda kui niisuguse kvantiteet ja kvaliteet on läinud ja läheb meile igapäevaselt korda. Kui me ka oma kristliku usutunnistuse oleme absorbeerinud kultuuriusku või täiendanud seda asendus­krist­lusega, siis ei väära see põhilist küsimust „miks hakkas Jumal inimeseks?“, mis eesti kristluses tõlgendub lisaküsimusena „mida tähendab olla eestlane?“.

 

 

 

 

Rein Veidemann,
kirjandusteadlane

*Tänukõne EELK Teeneteristi III jär­­gu üleandmisel tänujumalateenistusel 20. mail 2018 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus (lühendatult).