Eesti kirikud vajavad ärkamist!

Pühakiri ütleb: «Selle rahva süda on kalestunud» (Mt 13:15). Kutsun kaasmaalasi üles analüüsima, mis toimub või ei toimu kiriku seinte vahel. Kirikuid tuleb kriitiliselt vaadelda nii organisatsiooni kui ka institutsioonina, kuid minu arvates eeskätt organismina. Olen veendunud, et suures osas see organism kui süsteem ja selle alasüsteemid enam ei tööta, ei toimi.
Mingi osa eesti vaimulikkonnast on kusagil kokku saanud, kiriku kui nähtuse ja protsessi üle arutlenud ning seejärel nn humanistliku manifestiga välja tulnud. Meditsiiniharidusega emeriitõpetaja Jüri Raudsepp väidab 12. oktoobri Eesti Kirikus väga õigesti, et humanism kui maailmavaade peab kõrgeimaks väärtuseks inimisiksust. Nüüd väidab üks osa usutegelastest, et kirik vajab rohkem humanismi. 18. sajandi humanismiperiood oli üks pimedamaid etappe kogu ajaloos, kuigi meid on õpetatud pidama seda valgustusajastuks.
Meil kristliku kiriku esindajatena pole millegagi uhkustada. Suurt osa mittekristlasi huvitab kirik ehk ainult sakraalhoonena – olgu siis see pühakoda gooti stiilis ja keskaegne või kaasaegne ja klaaskonstruktsiooniga.
Juba Eedeni aias pakkus madu Aadamale ja Eevale humanistlikku religiooni, öeldes naisele, et sel päeval, mil te aia keskel olevast puust sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks (1Ms 3:5). Saatana pakutud humanism seisnes selles, et inimesest võis saada jumal miniatuursel kujul. Sellest päevast tänaseni pakub Vana Kuri kirikutele erinevaid humanistlikke maailmavaateid – iga korraga üha atraktiivsemas kuues. Ja meile meeldib olla tähtsam, targem, ilusam, valgustatum ja edukam kui ligimene. Humanistlik maailmavaade kätkeb endas deemonlikku pseudojumalikkust. Jeesus oli küll humaanne, aga mitte humanistlik.
Inimene ei tule kirikusse teoloogilis-filosoofilisi elukäsitlusi kuulama. Tulles pühakotta tahab inimene toetuda kellelegi, kes on temast palju võimsam, targem ja tugevam, aga kui pühakojas veenda inimest selles, et tema ise ongi piisavalt tark, ilus ja tugev, siis pole imestada, et hinges muserdatu ning vaevatu hoiab kirikust ja selle teenritest eemale kui katkust.
Lahendus on olemas, kuid see ei seisne uues teoloogias või humanistlikus reformatsioonis. Ristiteoloogia pole tänapäevani oma aktuaalsust kaotanud. Me vajame hädasti vaimulikku ärkamist – mina nende hulgas, sest üsna sageli tajun, et jumalateenistusel veedetud aja ning ülejäänud aja vahel on käärid.
Ma võin teoloogiliselt teada ja rääkida õigeid asju, kuid kui minu elus puuduvad meeleparandusviljad, siis pean end häbitundega näitlejaks tituleerima. Inimesed ei vaja näitlemist, vaid tegelikkust ning selle muutmise võimalusi Jumala abiga. Inimesed janunevad tõe ja vabaduse järele, mida võib pakkuda vaid Jeesus Kristus. Me vajame ärkamist! Ärkamine on aga Jumala ime, arm ja algatus.
Pole mõtet hakata kaasmaalasi usku pöörama, kui samal ajal meie enda usk on surnud (loe: teoreetiline) ja südametunnistus tuim. Me vajame Püha Vaimu võimsat puudutust, et olla veendunud oma patususes ning Jeesuse õndsakstegevas armus.
Humanistlik teoloogia takistab Jumala tööd, kuid ristiteoloogia (koos lapseliku usu ja tunnetusega, et Jeesus saavutas ristil jäädava võidu saatana, surma ja patu üle), mille keskmeks on Kristus, annab inimesele tõelise elumõtte ning ka igavese elu lootuse. Hoidku meid selleks Jumal humanistlike lõksude eest.

Ramo Pener,
õpetaja