Eesti kiriku staažikaim vaimulik on Paul Saar

Emeriitpraost Paul Saar on meie kiriku staažikaim vaimulik, eelmisel reedel, 9. mail möödus tal 60 aastat vaimuliku ordinatsioonist.

Tallinna linnamisjonäri peres 1919. aastal sündinud Paul Saar alustas Tartu ülikoolis teoloogiaõpinguid 1938. aastal, õpingukaaslasteks olid näiteks Toomas Põld, Edgar Vaikmäe, Priit Rannut.
Pärast kaht õpinguaastat usuteaduskonnas tuli 1940. aastal, kui nõukogude võim oli teaduskonna sulgenud, aastaks üle minna arstiteaduskonda. Seejärel siirdus Paul Saar Soome, kus astus Soome armeesse ja temast sai soomepoiss.
Rahuaastail sai Paul Saar kolm aastat jätkata teoloogiaõpinguid Helsingi ülikoolis, kuid ka seal ei jõudnud diplomini, sest 1948. aasta alguses saadeti Soome armees sõdinud Eesti mehed maalt välja.
«See oli imelik kord, et mind ei saadetud kohe Siberisse,» meenutas Paul Saar ordinatsiooniaastapäeval. Et noil aastail oli vaimulikest suur puudus, tegi toonane piiskopi asetäitja August Pähn ettepaneku sooritada vajalikud eksamid Tallinnas avatud Usuteaduse Instituudi juures. Et praktika oli sooritatud, mis oli ülemkarjase silmis suur pluss, tuli asuda kohe ka teenistusse. 1948. aasta ülestõusmispühadel käiski Paul Saar jumalateenistust pidamas Märjamaal, kus äsja oli arreteeritud kirikuõpetaja Jaan Lääne.
Peagi asus ta appi Tallinna Kaarli koguduse juurde. Aega õpingute lõpetamiseks kuigi palju ei jäänud, sest aprillis määrati ta Vändra ja Tori kogudust teenima. 1948. aasta 9. mail ordineeris piiskopi asetäitja August Pähn Evald Saagi abiga noore teoloogi vaimulikuks Tallinna Toomkirikus. Ordinatsioonikaaslaseks oli kunagine õpingukaaslane Tartust – Edgar Vaikmäe.
Paar aastat hiljem, 1951. aastal valiti Paul Saar Tallinna Kaarli koguduse õpetajaks. Selles ametis sai ta olla vaevalt kaks aastat, kui taas arreteeriti ja esialgu vangistati kurikuulsasse Pagari tänava keldrisse. 1953. aasta suve hakul, veidi enam kui kolm kuud pärast arreteerimist loeti kohtus ette süüdistus riigireetmises ja nõukogudevastases propagandas ning ühtekokku mõisteti talle 35 aastat vangistust.
Sügisel järgneski ümberasumine Lääne-Siberisse vangilaagrisse. Õige pea, 1955. aastal lühendati karistusaega 25 aasta võrra, 1956. aastal aga jõustus armuandmisseadus ja Paul Saarest sai taas vaba mees. Kuivõrd vaba – Soomes oli ta perekond, kelle juurde pääseda paraku ei õnnestunud.
Eesti Kirikut juhtis peapiiskop Jaan Kiivit sen., kes tegi ettepaneku hakata teenima Pärnu lähistel asuvat Varbla kogudust. 1957. aasta jaanuaris sai Paul Saar sooritada viimase eksami UIs. «Õpinguaeg kestis 19 aastat, kokku kolmes kõrgkoolis – Tartule ja Helsingile lisaks eluülikoolis Siberis,» tõdeb ametijuubilar.
1963. aastal sai ta lisaks hooldada ka Hanila ja Karuse koguduse, 1967. aastast asus perekond Tallinna lähistele Hagerisse. 1979. aasta juulist hakkas Paul Saar – hea soome keele oskaja – pidama jumalateenistusi Petroskois ingerisoome koguduses. Petroskoi kogudust teenis Paul Saar 1991. aastani, viimase aasta praostina. Nendesse aastatesse jääb usulise vabanemise aeg ja uue kirikuhoone ehitus. Ka kiirendas Paul Saare innukas tegevus Ingeri kiriku iseseisvumist. Saar hooldas Petroskoi kogudust ühekokku 12 ja pool aastat, oli ka Lääne-Harju praost ja 26 aastat Hageri koguduse õpetaja.
Paul Saar oli Eesti kiriku alaline esindaja Ingeri kirikus. Tema tööd Ingerimaal tunnustati Turu piiskopkonna mälestusmedaliga, äsja annetas Soome peapiiskop väärikale vaimulikule Püha Henriku Risti.

Lea Jürgenstein