Eesti Kirik nr 1

Pühapäeval, 4. märtsil 1990

• Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu­jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde. (Peapiiskop Kuno Pajula karjasekirjast palvepäevaks)
• Hea maa on rusukspestud süda. Seistes Jumala Sõna ees, jätame kõrvale kõik maskid, kõik kilbid, kõik rollid. Oleme vaid Jumalat janunev maa. Jätame oma nime ja au ning kuuleme vaid tema häält. (Õpetaja Karl Karlssoni jutlusest)
• Läheneb külm kevad. Kiriku ja ka ilmuma hakkava lehe jaoks ei ole see kerge aeg. Kuid tunneme, et see on Jumala aeg, tema võimaluste aeg. (Vastutava toimetaja Joel Luhametsa juhtkirjast)
• Viimane Eesti Kiriku number Eestimaal ilmus 22. augustil 1940. Viimasel leheküljel on teade selle kohta, et usuõpetus kaob koolidest. Kohe selle kõrval sõnum Pöide kiriku torni põlemisest 6. augustil ja kiriku kella hävimisest äikesest põhjustatud tulekahjus. (Priskilla Mändmetsa artiklist «Pisut ajalugu»)
• Aga põhiargumendina mõjus võimu keskendumine peakorteri kätte ja liikmeskirikute kaasarääkimise võimaluste vähenemine (kasvamise asemel). (Avo Üpruse intervjuu Jaan Kiivitiga LML assambleest Brasiilias)