Eesti Kirik küsib: Milline on Eesti Kiriku tähendus sinule ja kirikule tervikuna?

Rein Neggo, emeriitõpetaja North Hollywoodist USAst:
Ajaleht EELK häälekandjana on kujunenud oma sisu poolest jõuallikaks, kust juhtkirjade, jutluste, informatsiooni ja artiklite kaudu ammutame uut kiriklikku ning rahvuslikku eluvaimu praeguses katkises maailmas.
Sellisena on ta asendamatu meie kogudusi ühendava tegurina, mitte ainult kodumaal, vaid ka paguluses tekkinud eesti kogudustega üle terve maailma.
Lugejana olen tundnud palju rõõmu ja soovin selle pidevat saabumist ka edaspidises elukäigus. Te olete sõna külvajad (Mk 4:14) ja ärge väsige, vaid toimige vangist jüngrite kombel, kellele kunagi ingel ütles: «Minge ja kõnelege rahvale /…/ kõik selle elu sõnad (Ap 5:20). Olgu sellel tööl Jumala jätkuv õnnistus.
Eesti Kiriku 80. aastapäeva puhul õnnitlen toimetust südamlike õnnistussoovidega kõikideks aegadeks selle hea töö jätkamiseks, mida olete teinud meie kiriku ja rahva teenimisel.
Gustav Kutsar, kaplan nooremleitnant, politoloogia magistrant:
Minu jaoks ei ole Eesti Kirik ainult ajaleht. See on ka toimetus, kuhu pea igal Tartusse saabumisel sisse astun. Mitte selleks, et võtta leht. Ka mitte selleks, et rääkida lehele oma lugu. Ei pea ju astuma oma sõbra juurde ainult siis, kui teda väga tarvis, vaid ennemini siis, kui sul on eluküllased hetked.
Neid, ühe filosoofi mõtteid, olen püüdnud järgida oma elus. Sinna kuulub ka Eesti Kirik. Ühesõnaga: mulle meeldib toimetuse õhustik ja need inimesed, kes seda pidevalt loovad.
Aga lehest. Nime järgi on ta midagi enamat kui EELK. Sõnaühendina Eesti Kirik on sümbolina kandmas palju rohkemat. Lugedes, kuuldes või internetist sirvides on ajaleht Eesti Kirik märk järjepidevusest, tasakaalukusest ja usaldusväärsusest.
Kodumaalt kaugel olles on ta uks Eesti kiriku ellu. Tänu Jumalale, et see on lahti olnud kõik need armuaastad ja palve olgu ukse lahtihoidjate eest: taevane arm teil jõudu andku!
Liina Raudvassar, koduperenaine:
Esimene kokkupuude lehega oli lõpuklassi tüdrukuna, kui lugesin teadet Usuteaduse Instituudi sisseastumiskatsete kohta, mis mu tulevikuplaane oluliselt inspireerisid. Vahepeal taasavati ülikoolis aga usuteaduskond ja mu tee viis Tartusse. Tudengina käis leht käest kätte; see aitas akadeemilises maailmas ringiliikujal hoida sidet kirikuga.
Hiljem on leht mul toimetajana aidanud oma suleteravust proovile panna. Ka nüüd, tegijate ringist
väljaspool olles, kogen kirikulehes asendamatult vajalikku lugemisvara. Paljude Eestis ilmuvate
ajalehtede seas on Eesti Kirikul oma kindel koht, ta vaatleb oma maa ja rahva tegemisi läbi kristliku prisma, seades kõige mõõteks meie Õnnistegija elu, ristisurma ja ülestõusmise.
Ilmalik meedia räägib ju ka headusest, eetikast, ülestõusmispühadest, surmast, valust jne, aga seda enamasti vaid faktikeskselt, andmata oma lugejale elujõu pidet – usku. Kindlasti meeldib mulle lehe rahvuslikkus, kristlike tähtpäevade kõrval leiavad väärika äramärkimise rahvuslikud pühad. See ideoloogiline alatoon on mulle oma maa patrioodina sümpaatne ja ei ole kuidagi vastuolus mu kristliku identiteediga.
Soovin oma Eesti Kirikule põhimõttekindlust, avastamisjulgust ja aatemeelsust. Ootan Sind nädalast nädalasse.
Jaan Tammsalu, kirikuvalitsuse liige, praost:
Mul oli üks armas tuttav – vana Muhu memm, kes kõrges vanuses kurtis, et ta silmad on viletsaks jäänud. Kui teda ikka ja jälle mõnes üsna hämaras nurgas, ajaleht ees, istumas nägin ja küsisin, mida ta siis seal nüüd oma viletsate silmadega nii pikalt uurib, sain alati vastuseks: «Ma vaatan pilte!»
Minulgi on vist sama aeg käes. Ka mina vaatan Eesti Kirikust kõigepealt pilte, otsin tuttavaid nägusid ja alles seejärel vaatan kirjaridu. On hea, et on üks leht, mille piltidel näeb tuttavaid nägusid. On tore, et aeg-ajalt on lehes ka väga head ja sügavat lugemist.
Indrek Kõiv, diakon, sotsiaaltöömagistrant:
Isiklikult tahaks tänada Eesti Kiriku kõiki töötajaid ja kaastöölisi nende toredate hetkede eest, mida olen saanud nendega suheldes ja lugedes ajalehte Eesti Kirik.
Ajaleht peegeldab ju meid – meie mõtteid, vaimsust, südamemeelsust ja usku. On tore ühineda igal nädalal tuhandete eestlastega, lugeda meie ajalehte ja teada, et me ei ole üksi oma maapealses rännakus. Õnnistust edaspidiseks.
Indrek Kõiv, diakon, sotsiaaltöömagistrant:
Isiklikult tahaks tänada Eesti Kiriku kõiki töötajaid ja kaastöölisi nende toredate hetkede eest, mida olen saanud nendega suheldes ja lugedes ajalehte Eesti Kirik.
Ajaleht peegeldab ju meid – meie mõtteid, vaimsust, südamemeelsust ja usku. On tore ühineda igal nädalal tuhandete eestlastega, lugeda meie ajalehte ja teada, et me ei ole üksi oma maapealses rännakus. Õnnistust edaspidiseks.
Rein Suija, Erastvere hooldekodu psühhiaater:
Kiriku eest on raske arvata. Ta on juba traditsiooniline kiriku sõnumi ja vaadete edasiandja, ka on tal rahva kasvataja roll. Lehte loeb terve meie pere, teisi nii regulaarselt ilmuvaid kristlikke väljaandeid ei teagi, on küll apostlik-õigeusklik Usk ja Elu, mis ilmub korra kuus. Eesti Kirik annab palju teadmisi, sügava maailmavaatelise, religioosse-filosoofilise plaani ja sealt leiab sisukaid artikleid Aquino Thomasest jooksva informatsioonini. Kiriku mõttes olen seotud eri kirikutega: ristitud apostlik-õigeusku, laulatatud luteri kirikus, seotud olen Opus Deiga, meeldiv koostöö on Kanepi koguduse ja õpetaja Margit Lailiga ja ise pean ennast kadunud Elmar Salumaa õpilaseks.
Enn Soosaar, publitsist ja tõlkija:
Ma olen ikka tundnud huvi inimese suhte vastu oma Loojaga ja leian, et parima seletuse ning lahenduse meie jaoks annab ristiusk. EELK liikmena soovin ennast kursis hoida oma kiriku käekäigu ning arengutega, jälgida nii teoloogilise mõtte liikumisi kui ka koguduste argitalitusi ja organisatsiooni jooksvat toimimist. Mulle on endastmõistetav, et loen ja tellin Eesti Kirikut ajalehe taasilmumise algusest peale.
Ivi Eenmaa, TTÜ Halduskorralduse Instituudi lektor:
Minu kui kristlase ja Toomkiriku nõukogu liikme jaoks on Eesti Kiriku lugemine väga vajalik ja huvitav. Saan ajalehest teavet kirikuelu kõikvõimalike sündmuste kohta, kuid mitte see pole kõige tähtsam.
Eesti elus on terve põlvkond inimesi, kes kasvas sisuliselt üles oludes, mil kirikust ei tohtinud rääkidagi, veel vähem aga kirikus käia. Õnneks minu lapsepõlv möödus küll teisiti, kuid ikkagi, teadmised on lünklikud ja seetõttu olen just Eesti Kirikust leidnud palju mind harivaid kirjutisi. Seda nii inimeste saatuste, vanade kiriklate jms kohta. Tähtsad on ka seisukohavõtud kirikuelu reguleerivate eelnõude suhtes. Olen enda jaoks leidnud vastuseid küsimustele, miks just nii, aga mitte teisiti. Viimane lausa suurepärane lugu on paastumisest.
Võibolla peaks ajaleht natukene rohkem mõtlema ühe heatahtliku huumorinurga peale, sest kõik me oleme lihast ja luust…
Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja:
Eks ole ta luterliku kiriku ametlik häälekandja ja nii tugevasti, kui meie ajalehe häält on tunda, on ka kiriku häält tunda. Põltsamaal on kirikulehel üsnagi oluline roll, sest see kannab meieni nii üsna koduseid kui ka tõsisemaid probleeme. Muidugi on alati hea leida artiklit, mis puudutab kodukogudust või üritust, milles ühel või teisel viisil oleme osalenud. Minu jaoks on ajalehel esmalt siduv roll nende koguduste vahel, kuhu ise ei jõua, ning inimesi ühendav osa nii kiriku töötegijatele kui koguduse liikmetele.