Eelteadmiste sügavusest

Kuidas matta vaimulike kommete kohaselt inimest, keda pole ristitud ega pühitsetud ka ühtegi teise usku, aga kelle viimaseks sooviks oli saada ära saadetud kui luterlane?
Põhimõtteliselt peaks niisugune olukord olema erandlik, pealegi on viimane soov ilma testamendita palve, mitte käsk. Seda probleemi ei saa lahendada kanooniliselt, sest ta on sisemine.
Kas saatesõna või kokkuvõte elust?
Olgu konkreetseks näiteks koolimehe Kalju Lehe (1926–2006) surm. Ta oli vallaslaps taluteenija pojana, sündinud Koorastes Urvaste ja Kanepi vahel, seega võrokene ega mitte kuidagi valgamaalane.
Ametnikuna tõusis ta Eesti NSV Haridusministeeriumi õpikute ja metoodika osakonna juhatajaks, teadlasena Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi esteetilise kasvatuse sektori juhatajaks nüüdses mõistes filosoofiadoktori kraadiga. Tema elutöö kandvaks osaks jäävad gümnaasiumiõpikud eesti, vene ja maailmakirjanduse kohta. NLKP liige oli ta 1958–1990.
Vana mehena kaotas ta nägemise, põhjuseks mitte ülelugemine, vaid pigem alkohol. Abikaasa tööl olles oli tema peamiseks seltsiliseks raadio. Ühel kurval hetkel, mil ei aidanud raadiogi, küsis ta telefonis pikaaegselt teadustoimetajalt Heldur Niidult (1928–2010), kuidas korraldada, et tema enda matus oleks vaimulik, ehkki ta polnud ei ristitud, leeritatud ega laulatatudki.
Minu jaoks tähendas see küsimus andekspalumist kõige selle eest, mida Kalju Leht arvas olevat teinud valesti. Heldur Niit, ka ise juba raskesti haige, lubas aidata ja nõnda mattis Kalju Lehe Rahumäele praost dr Toomas Paul. Palve ja kohus olid täidetud.
Puudutan seda probleemi siin eeskätt seepärast, et tean, kui raske on võtta kokku inimese elutee loetud minutite jooksul ja mis kõik tuleb jätta kõrvale sellel, kes tunneb kadunut põgusamalt kui omaksed.
Võnnu kerkokella itk
Et olla näitlikum, siis – kui palju peab vaimuliku kohustusi täitev noor inimene teadma näiteks Gustav Suitsu luuletuse «Kerkokell» ajaloolist tausta ja kust ta selle tausta kätte saab? Tegemist ei ole liturgilise tekstiga, teda ei pea haual ette lugema. Ent ei maksa üllatuda, kui mõni matuseline tunneb Suitsu luuletust paremini kui kirjakohti pühakirjas.    
Suitsul Võnnu kiriku kell kaebab ja itkeb, mitte ei löö «piu ja pau» nagu August Sangal luuletuses «Kõrgem õiglus» (1957). Et «Kerkokell» on kirjutatud samal ajal (1912), mil ilmus Oskar Lutsu «Kevade» I, sattus olema juhus ega ole Kristjan Liblel ning Gustav Suitsu lellel Jaanil mingeid väliseid paralleele. Lutsu Arno isa elas poja koolis käieski, Suitsu isa Hindrek (on ka teisi nimekujusid) elas aastail 1846–1890, nõnda et kui Gustav Suits õppis Võnnu külakoolis, õpetas teda seal õemees Daniel Lod­di (1871–1944), sest lell Jaan Suits (1853–1927) ei vallanud vene keelt, kuid oli pisut joomane.
Õieti on «Kerkokell» luuletus kolmest surmast. Üks on see, mida autor parajasti näeb. Teine on mälestus ema (1845–1911) surmast, kolmas on teadmine, et inimene on surelik, ja see käib ka autori enda kohta.
Tagantjärele on võimatu teha kindlaks, kui põhjalikult tundis Helsingis oma stuudiumi lõpetanud Gustav Suits antiikkirjandust ja Horatiuse rooma oode või kas tema lapsepõlve kuulus samasugune tüüp nagu Friedebert Tuglase «Väikeses Illimaris» Hirmu Juhan oma kokkuvõttega, et «täna sööme ja joome». Gustav Suits kirjutas oma emast ning sellest, kuidas ta jõudis koju alles matusteks (põhjuseks sõiduraha puudus).
Taust inimese sees
Meieni ulatuvalt on Gustav Suitsu luuletuste sünd dokumenteeritud küllalt harva, muust rikkalikumalt ehk luuletuse «Friedebert Tuglas» (1910) ajaloona. Ema surmast kirjutas Suits Tuglasele äärmiselt isiklikult 3. märtsil 1912. Kirja publitseeris Nigol Andresen (1899–1985) Eesti Kirjandusmuuseumi jätkväljaandes «Paar sammukest» IX, 1976 (lk 122–123).
Juurde tuleks lugeda Gustav Suitsu artiklit «Toone kella kaja jõulukellade kuminasse» (1913), mis hilisema (1923) ümbertöötuse alusel on uuesti avaldatud Gustav Suitsu raamatus «Eesti kirjanduslugu» (1999) sarjas «Eesti mõttelugu» (nr 25). Veel kuluks ära siinkirjutaja raamat «Gustav Suitsu autobiograafilisi märkmeid» (1987) sarjas «Litteraria» (nr 4).
Kuid kõik see ei ole, sest esiteks paneb mõtlema, kuidas Gustav Suitsul mõõdab surelikkust just kell, mitte aeg üleüldse. Täpsemalt osuti ehk aja raag.
Shakespeare’il on teisiti. Tema jaoks otsustab surelikkuse inimese valmisolek («Hamlet») või hoopiski kelmi pussilöök (74. sonett: «The Coward conquest of a wretch’s Knife»; Harald Rajamets on selle koha tõlget korduvalt muutnud).
Ja teiseks pole ikkagi veel kõik. Voldemar Panso (1920–1977) tundis nii Gustav Suitsu luulet kui ka Shakespeare’i loomingut.
Nädalapäevad enne surma kirjutas ta surivoodil lavakunstikateedrile mõlemast, kerkokellast ja valmisolekust (avaldatud raamatus «Voldemar Panso», 1990, lk 93–94). Ema kuju puudub, sest valitseb sootuks teistsugune küsimus, nimelt kuidas, millise bilansiga ma jätan maise ilma maha.
Olgu tunnistatud, et siinkirjutajale pole kunagi õpetatud suulise esinemise tehnikat või administreerimise üksikasju. Mõistan neid noori teolooge, keda vaevab see küsimus, mismoodi saavutada tasakaal majandamise praktika ja teoloogilise orientatsiooni vahel ja kust ning kelle käest tuleb otsida vastust.
Mul ei ole pakkuda muud, kui et tuleb olla põhjalik, ent samas vältida enese unustamist. Võib-olla on üheks väljapääsuks see, kui mõnda igapäevases elus väga vajalikku hoiakut õpetatakse konkreetselt nagu praktikumis. Näiteks kaastunnet või halastust. Või isegi vaikimist.
Peeter Olesk