EELK peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks 2003 ja algavaks Issanda aastaks 2004

Armas kogudus!
Pühakiri tõdeb, et keegi ei ole iial näinud Jumalat (Jh 1:18). Sellega on antud mõista, et Jumal on üle aja ja ruumi, üle nähtava ja nähtamatu. Meie mõtted ja kujutlused Temast jäävad ainult ajaliku inimese mõteteks ja kujutlusteks. See, mis on lõplik ja piiratud, ei suuda haarata lõpmatut ja igavest. Ta on vajatud ja ennast varjav Jumal (Js 45:15).
Samas tunnistab pühakiri, et kõiksuse Looja on ennast meile ilmutanud. Evangelist Johannes ütleb: «Sõna sai lihaks» (Jh 1:14). Jumala kavatsused, tahe ja mõtted meie ja selle maailma suhtes on saanud konkreetse kuju Jeesuses, keda me tunneme Kristusena, oma ristilöödud ja ülestõusnud Issandana. Kristuses on Jumal sekkunud ajalukku ning tulnud meie juurde. See on jõulude ja kristliku kuulutuse sisu.
Jumal on ise otsinud meid üles, et meie võiksime leida Teda. Ta tahab Kristuses astuda meie ellu, et võita meid enda omaks. Ta teeb seda teisiti, kui me inimesed oleme oodanud ja ootame. Meie loodame midagi suurt, midagi enneolematult vägevat. Kuid selle valgusel, mida pühakiri tunnistab, peame jätma kõrvale nii oma tarkuse kui ka kujutlused sellest, mis on meie arust jumalik. Ta ilmutab ennast meile maises madaluses, meie elutegelikkuses.
Martin Luther on ühes jõulujutluses rõhutanud Jumala lunastavat ligiolekut ja armu, millega puutume kokku Kristuses. See avaneb meile jõululapses. See avaneb ristis ja ülestõusmises. See avaneb meile Jumala sõnas ja sakramentides, Tema lunastava ligioleku märkides. Ning Kristuse maapealne ihu, püha ristikogudus ja selle liikmed on kutsutud tunnistama ja elama tõeks Kristuses ilmunud uut elu, mis saab kasvujõu ühendusest Jumalaga.
Ta on tulnud meie juurde, et jääda. Sellega on ühtlasi antud meie elule tähendus ja eesmärk. Me ei ole jäetud omapead. Jõulukuulutus kinnitab, et Jumal on hoolinud ja hoolib meist. Aga ta on jätnud igale inimesele vabaduse ise valida, kas me salgame tema ligiolekut või võtame selle omaks.
Kui kasvab nende hulk, kes austavad väärtusi, mida jõulud meile igal aastal uuesti meelde tuletavad, muutub kogu ühiskond hoolivamaks. Need väärtused on elu pühadus, ligimesearmastus ja teadmine, et igaühel on midagi teistele anda. Tõelist jõulurahu ja -rõõmu kogeme siis, kui meie nõudmised ja õigused püsivad õiges tasakaalus kohustuste ja vastutusega Jumala ja kaasinimese ees. See tähendab saadud andide jagamist oma ligimestega.
Soovin teile jõulupühadeks ja lähenevaks uueks aastaks usaldust Jumala vastu, tänulikku meelt, üksteisega arvestamist ja ühtekuuluvust. Soovin rahu ja rõõmu, mis kasvab välja Kõigeväelise ligiolekust Kristuses.
Tallinnas advendiajal 2003
Jaan Kiivit, peapiiskop