EELK paremaks toimimiseks on tarvis moodustada piiskopkonnad

Riik püüab juba aastaid läbi viia haldusreformi. Sarnaseid reforme oleks vaja ka EELKs.
2011. aastal valiti kõigis EELK praostkondades praostid. Järgmised valimised toimuvad vastavalt kirikuseadustikule nelja aasta pärast ehk siis 2015. a. Praegu on paras aeg hakata mõtlema EELK struktuursete muudatuste peale, et need ei tuleks liiga ootamatult. Muudatuste struktuuri väljapakkujana tean, et on neid, kes seda omaks ei taha võtta.
Väikese rahva keskel väikeses kirikus mõeldakse ka sellele, et äkki valitakse mõnele vastutusrikkale positsioonile isik, kes mulle ei meeldi. Kuigi vastavalt põhikirjale «EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel», struktuur võib ja peabki muutuma koos Jumala poolt kingitud aegade muutumisega.
Minu väljapakutud struktuurimuutuse võimalust arutati Viru praostkonna vaimulike konverentsil mihklipäeval. Ainsaks sisuliseks ettepanekuks oli hoolduskoguduste statuudi kaotamine ja selle asemel nn kobarkoguduste tekkele mõtlemine. See tähendaks aga mitte ainult juhtimisstruktuuri muutmist, vaid kogu kirikus täiesti teistsugust struktuuri.
Praostkonnad ühinegu piiskopkondadeks
Eelmisel aastal toimunud Välis- ja Kodu-Eesti kiriku ühinemine tähendab seda, et praegu on EELKs kaks piiskopkonda (üks Eestis ja teine piiskop Andres Tauli alluvuses välismaal) ja neli piiskoppi: Andres Põder (peapiiskop), Einar Soone, Andres Taul ja Kuno Pajula emerituuris.
Teen ettepaneku jagada Kodu-Eesti kirik koos Euroopas väljaspool Eestit asuvate eesti kogudustega neljaks piiskopkonnaks. Piiskopkondade ja maakondade piirid langeksid kokku, allutakse ühele peapiiskopile, kes asub Tallinnas.
Piiskopkonnad oleksid järgmised.
1. Põhja-Eesti ehk peapiiskopi piiskopkond (Tallinna linn, Harju maakond, Soomes asuv Alppila eesti kogudus, kaplanaadid, diakooniatöö, noortetöö, lastetöö, meediatöö, välissuhted). Siia kuuluks 29 kogudust ja 2010. a seisuga üle 9000 annetajaliikme.
2. Lääne-Eesti piiskopkond (Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa ja Lääne-Euroopas paiknevad eestlaste kogudused) – kokku vähemalt 68 kogudust 10 000 liikmesannetajaga. Väliseesti kogudused Euroopas: Kesk-Inglismaa, London, Põhja-Inglismaa, Eskilstuna, Göteborg ja Lääne-Rootsi, Lõuna-Rootsi, Norrköping, Stockholm, Uppsa­la, Bielefeld, Hamburg, Köln, München, Nürnberg ja Brüssel.
3. Lõuna-Eesti piiskopkond (Tartumaa, Võrumaa, Põlvamaa, Valgamaa, Viljandimaa ning eesti kogudused Lätis, Leedus, Ukrainas) – kokku vähemalt 48 kogudust üle 11 000 liikmesannetajaga.
4. Ida-Eesti piiskopkond (Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvamaa, Jõgevamaa ja Venemaal paiknevad eesti kogudused) – kokku vähemalt 42 kogudust enam kui 6000 liikmesannetajaga.
Kulud tasakaalus
Sellise jaotuse puhul jõuaks loodava piiskopkonna valitud piiskop külastada kõiki kogudusi üks kord kahe aasta jooksul, kui ta on väga tubli, siis kord aastas.
Ühe piiskopkonna rahaline vajadus koosneb järgmistest komponentidest: piiskopi palk ja riigimaksud, sekretäri-raamatupidaja palk ja riigimaksud, transpordi-, side- ja esinduskulud. Jätsin välja elamiskulud, sest igas Eesti piirkonnas on kogudustele kuuluvat kinnisvara, kus piiskop võib elada. Aastate jooksul saab piiskopkond kindlasti ehitada väärika elamispinna oma piiskopile, kui see on vajalik. Piiskopliku riietuse peab piiskop ise endale hankima ja ilmselt läheb alguses selle peale suur osa esinduskuludest. Piiskopkondade sissetuleku moodustavad praegune praostitasu ja praostkonnakassa maks.
Ilmselt tuleks osa kogudusi muuta filiaalideks. Siin peab olema aga väga ettevaatlik, sest uisapäisa talitamine võib kaasa tuua koguduseliikmete arvu järsu vähenemise. Soovin sel teemal algatada diskussiooni, et alates 1. jaanuarist 2015 võiks vähemalt osaliselt piiskopkonnad tekkida.

Peeter Kaldur,
Viru praostkonna praost