EELK-E.E.L.K. – üks või mitu kirikut

Kodumaa sündmusi olen jälginud viimasel aastal teiselt poolt ookeani. Kaugemalt vaadates paistavad asjad pisut teisiti. Üks siinne kaasvõitleja ütles, et pärast aprillisündmusi on ta vaateid muutnud ja tunnetab suurt ühinemisvajadust.

Oli aeg, kui poliitikud rõhutasid – meil on kaks Eestit, Eesti on lõhenenud. Viimastel nädalatel on kirikulehes ja Postimehes kirjutatud, et meil on kaks leeri, kirik on lõhenenud. Alati on inimesi, kes tahavad rõhutada lõhesid ning näevad halba igas uues ja idealiseerivad minevikku. Usuinimene teab, kust on pärit lõhestav vaim.

Ajalugu on pakkunud tülitsemise võimalusi kõikidele rahvastele ja kirikutele. Meie kohta on öeldud, et kui on kaks eestlast, siis loovad nad neli organisatsiooni. Võib-olla on see olnud meie rahva tugevus, võib-olla nõrkus, et nii raske on kokku leppida. Küllap on kasutatud ka arutult palju energiat tõestamaks, et minu õigus on suurem kui naabril. Andres ja Pearu, Vestmann ja Piibeleht – need on igale eestlasele tuntud isikud.

Sarnast vastuolu on nähtud ka Eesti kodu- ja väliskiriku vahel. On meid siis üks või mitu? Kunagi raudse eesriide tõttu tekkinud eraldiolemisega on harjutud ja tuntakse ennast turvaliselt. Pärast Eesti vabanemist moodustati ühendamiseks komisjon, aga töö rauges. Juriidiline ühendamine oli üle jõu käiv – olud ja õigusruum olid liiga erinevad. Elu oli aga muutunud, «teie» ja «meie» ei toiminud. Kodu-Eesti õpetajad teenisid Välis-Eesti kogudusi ja vastupidi.

Oma kogemusest kinnitan, et ei märka mingeid suuri erinevusi kodu- ja väliskiriku töös. Paljude vaimulike ja koguduseliikmete kogemus on, et me olemegi üks, kuigi kummalgi on oma juht. Kas midagi hakkab muutuma? Mõlema kiriku peapiiskopid kirjutasid Torontos 9. juunil alla ühisdeklaratsioonile, millega väljendavad soovi kiriku nähtav ühtsus taastada. Ametisse õnnistatud assessorid lubasid anda oma panuse kirikute ühendamisse.

90 aastat tagasi otsustas I Eesti kirikukongress: «EELK on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.» See oli avar sõnastus. Aastal 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi, kuulutades kehtetuks Eesti Vabariigi seadused ning korra. Olude sunnil tuli korraldada ümber kiriku elu kodumaal ja luua uued kogudused välismaal.

Vaatamata vangistamistele, repressioonidele ja piirangutele kodumaal jäime ellu. Piiskop Johan Kõpp ja 70 vaimulikku, kes olid pääsenud läände, hakkasid korraldama eestlaste teenimist paguluses. Põgenikud soovisid emakeelseid jumalateenistusi. 1947 kirjutas piiskop Kõpp: «Pagulaskiriku korralduse üldine põhimõte olgu, et EELK on põhimõttelikult üks kirik, kes, ehkki ta väliselt ajutiselt jaguneb mitmesse ossa, ikkagi igas kohas seisab samal õpetuslikul alusel ning töötab samas vaimus.»

Pagulaskiriku ülesandena nimetas ta järgmist: «Kuulutades ev.-luteri kiriku põhimõtte kohaselt evangeeliumi emakeeles, tahab EELK ühtlasi säilitada meie vanemate kiriku ühtlust rahvakirikuna ja tema tradistioone kõikjal. See on meie kohus mineviku ja tuleviku ees, et võiksime oma kiriku edasi anda järeltulevatele põlvedele väliselt ja sisemiselt ühtse kirikuna. Sellega ühes püüab kirik kaasa aidata ka rahva säilitamiseks ühtlase tervikuna. EELK jatkab paguluses oma traditsioone, moodustades nõnda orgaanilise vahelüli EELK mineviku ja tuleviku vahel.»

Hilisem peapiiskop Konrad Veem kirjutab aastal 1955: «EELK on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud. Kuid samas tuleb nähtavale see kustumatu ja lämmatamatu pärand, mis kirikut iseloomustab: kodukirik ilmutab oma jõudu sellega, et Jumala vaenlane temast jagu ei saa; need kasinad teated, mida omame sunnitööl ja asumisel viibijaist, äratavad kõige suuremat aukartust; pagulaskirik kasvab ja edeneb aastast aastasse.»

Vabariigi aastapäeva kõnes 1956 ütles Veem: «Ja kui Eesti Vabariik peaks taas saama teoks, siis on endastmõistetavalt pagulasorganisatsioonidele kätte jõudnud aeg end ümber korraldada või koguni tegevus lõpetada.» Nende sõnade kirjutamisest on möödunud üle poole sajandi. Eestlus ja Eesti kirik on hoitud alles nii välismaal kui kodus.

Kas nüüd on aeg teha sõnad teoks? Rahvuslikel tähtpäevadel laulame Aleksander Leopold Raudkepi sõnadele loodud laulu: «Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad. /—/ Pööra vaenud kurjad, lõhed lõpeta! Rahu, töö ja kainus olgu eesti viis, venna arm meil ainus kandja võitlusis.» (KLPR 450 A)

Soovin rahulikke aegu ja armastust kodus ja võõrsil ning ilusat kosutavat suve.

Tiit Salumäe,

assessor