Eelarvamuste ohtlikkus
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Arvamus / Number: 10. juuni 2015 Nr 26 /
Poolas õppides jagasin ühiselamutuba muslimiga Türgist. Kui sellest oma eesti tuttavatele rääkisin, paistis mõni päris mures olevat, kuidas ma «kultuuriliste erinevustega» toime tulen.
Muidugi polnud nendel eelarvamustel vähimatki alust. Toakaaslane ja teisedki muslimitest tudengid, keda kohtasin, olid enamasti suurlinnade liberaalse keskklassi esindajad, kelle mõttemaailm, huvid ja elustiil ei erinenud pea üldse nende Euroopa eakaaslaste omast. Tõsi, usklikumad neist olid karsklased, mis mõjus muidu lärmakavõitu ühiselamu miljööle igati positiivselt.
Kui nägin linna peal grafitit või lendlehti, mis Euroopa islamiseerimise eest hoiatasid, tundus, et pigem on põhjust muretseda muslimitest õpingukaaslaste pärast.
Lugesin ka lehest, kuidas äärmuslased ööklubide juures valvet pidasid, et takistada islamiusulistel poola neidude võrgutamist. (Muslimite välisel tuvastamisel lähtutud muide nende väidetavalt tõmmumast nahavärvist.) Õnneks ei juhtunud mu sõpradega midagi hullu, sest suurem osa poolakatest on siiski sõbralikud ja tolerantsed.
Kuigi minu isiklikud kokkupuuted väljastpoolt Euroopat pärit inimestega on seega olnud positiivsed, tunnen siiski muret massiimmigratsiooni võimalike tagajärgede pärast. Integratsiooniprobleemid on minu meelest nimelt reaalsed ja väga raskesti lahendatavad, kuigi kindlasti mitte sellepärast, et sisserändajad teadlikult ja pahatahtlikult meie ühiskonda sulanduda ei tahaks. Rääkimata veel sellest, et teatav nahavärv või formaalne usutunnistus inimesi üleloomulikult rumalaks, kurjaks või laisaks muudaks.
Küllap on paljud immigrantidest lihtsalt vähese haridusega ning tulevad mitte moodsatest linnadest, vaid ääremaa vaestest küladest, kus au sees veel traditsiooniline elukorraldus. Võib arvata, et seetõttu on neil Eesti oludega tõepoolest väga raske kohaneda.
Ent ennekõike hakkavad integratsiooni takistama meie ühiskonnas laialt levinud ksenofoobilised eelarvamused. Seetõttu saavad sisserändajad tunda tõrjutust ja neil on väga raske oma elus edasi jõuda, millest sugenevad tööpuudus, kuritegevus ja teised sotsiaalprobleemid ning lõpuks poliitilised konfliktid.
Mitte islamiusu, vaid erinevat sorti ja ka religioosselt põhjendatud äärmusluse vastu võitlemiseks peaksime seega tõesti valmistuma. Ent usun, et kristlaste jaoks palju pakilisem on praegu võitlus selle nimel, et meie seas elavatele võõrastele ja uusasukatele mitte mingil moel liiga ei tehtaks.
Ennekõike peaksime aga vältima immigratsiooniga seonduvatele probleemidele «tsivilisatsioonide kokkupõrke» varjundi andmist, sest sellest sugenevad paratamatult eelarvamused konkreetsete inimeste vastu. Rääkimata veel emotsioonide üleskruttimisest ja sellest tulenevast konfliktiohu suurenemisest.
Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter