E-majandusaasta ehk Kas sajaga mälestada saab?

30. juuniks peavad kogudused nagu teised mittetulundus- ja äriühingud ning sihtasutused esitama äriregistrisse 2009. aasta elektroonilise majandusaasta aruande. Veel mõnda aega tagasi jõudsid toimetusse veidi ärevad telefonikõned küsimusega, kuidas selle keerulise ülesandega hakkama saada.
Ehkki majandusaasta aruande esitamine on väga konkreetne asi, sisaldab see taustana ka palju niisugust, mis ehk veidi laiemat arutelu vajaks.
Ma ei tea küll täpselt, mil kombel on koguduseti rahaasjad ja aruandlus korraldatud, aga selge on see, et praegu pelgalt kassapidaja teadmistega seal hakkama ei saa. Iga raamatupidamisega tegelev inimene peaks ikkagi mõistma, mis asi on bilanss ning mis kuulub aruandluses passiva ja mis aktiva poolele. Lisaks nüüd siis ka arvuti kasutamise oskus.
Laiemalt võttes kerkib jälle küsimus: kas peaksid kogudused oma töös kuidagi koopereeruma? Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu, kes oma koguduses ise majandusaruandeid esitab, tõdes, et korra on ta taolise idee ka välja käinud – kui üks kogudus aruannete esitamisega hakkama ei saa ja kui neid on praostkonnas juba mitu, siis võiks ju teha selle ära ühiselt. «Aga kuna kogudused on meil ikkagi kõik juriidiliselt iseseisvad, siis ei näinud ma oma ettepaneku esitamisel vastuvõtjates kuigi suurt indu ja tundub ka, et meie praostkonnas pole majadusaasta aruannete esitamisega suuri probleeme ette tulnud.»
Registrite ja infosüsteemide keskusest öeldi mulle, et kui 30. juuniks ei ole kogudus oma majandusaasta aruannet esitanud, siis järgneb sanktsioonina registrist kustutamise hoiatus. «Olen aru saanud, et mõned tahavadki kustutatud saada,» lisas ametnikuproua veendunult, «eks siis nüüd kasutagugi seda võimalust.»
Valga praost Vallo Ehasalu tõi välja, et tema teenitavas praostkonnas on olnud ettevõtlikuks teerajajaks Rõngu kogudus, kes on aidanud ka teistel majandusaasta aruandeid koostada ja esitada. Ühe töö eest on raamatupidaja saanud ka tasu, kuid suurem osa on tehtud heast südamest.
Aastakümneid on olnud tavakirikulisele (vabandust konarliku terminoloogia pärast) kummaline kõnelda kirikust, usust ja samas kontekstis ka rahast. See tundus meie vagaduslaadile ebasobiv. Nüüd tuleb kohaneda.
Paar päeva tagasi käis meie koguduse kantseleis üks proua. Kui ta oli pikalt põhjendanud, miks ta ühel või teisel korral pole kirikusse jõudnud, siis nüüd uuris ta ka, millal on surnuaiapüha. «Jah, ma tulen, ma ikka tulen… Ei tea, mis see maksab ka? Kas saja eest mälestada saab?»

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja