Diakooniatöötajad oskavad unistada

Kümmekond diakooniatööst huvitatut kogunes esmaspäeval, 5. mail Valga koguduse majja kolmepäevasele seminarile «Pikk ja väärtuslik tööelu».

Möödunud aasta algusest, kui Valga kogudust hakkas teenima Eesti Kirikuski hingehoiuveeru autorina tuntud Heino Nurk, on aktiviseerunud juba õpetaja Peep Audova ajal alanud diakooniatöö. Koguduse juurde on loodud mittetulundusühing Domus Petri Kogu, mida juhib Ester Liinak.
Kutse tööharjutustele
Terve aasta on koostöös linna tööturuametiga pikaajalistele töötutele korraldatud tööharjutust. Nüüd kutsuti asjast huvitatuid tööharjutusel osalejatega koos töötama. Õhtupoolikul olid seminarist osavõtjatele loengud. Kohale tuli üheksa inimest, kellest viis oli Pärnust. Allakirjutanu ja konsistooriumi diakooniasekretär Kadri Kesküla olid siiski sunnitud esimese päeva õhtul igapäevaste tööülesannete juurde naasma.
Usuteaduse Instituudis diakooniatöö magistriõppes õppiv Pärnu Eliisabeti koguduse diakooniatöötaja Erika Kukk ütles hiljem telefonivestluses, et jäi seminariga täiesti rahule: «See oli minu jaoks päris uudne ja eriline kogemus.» Aga algus oli raske.
Esmaspäeval istusid kogudusemajas hommikulauda üksteise vastu kaks gruppi: ühele poole seminarist osavõtjad, teisele poole üheksa Valga linna töötut oma igapäevasele tööharjutusele. Tööharjutus on sotsiaaltöö vallas üsna uus mõiste ja tähendab töötutele tööharjumuse õpetamist.
Lappide ja harjadega
Olukord oli mõlemale poolele uus ja pisut võõrastav. Ühiseks tööks sai koristada kirik saabuvaks nelipühaks. Lappide ja harjadega sai vehkida mitu head tundi.
Mitmel korral tundus olukord kummaline – need, kes harjutama ja õppima oleks pidanud, olid kadunud. Suitsutundi pidama. «Alguses ei saanud ma toimuvast aru, olin isegi ärritunud ja segaduses,» jagas allakirjutanuga sarnaseid tundeid Erika Kukk.
Nii see muidugi polnud. Me tulime tööharjutusele aru saama ja õppima, mis see on, ning nägema enda kõrval inimest, kes tahaks taas ühiskonda lõimuda. Valga kogudusel on selles osas ka positiivne kogemus.
Ja need üheksa, kellega neil päevil seminaril osalejad koos olid, on astunud tubli sammu edasi. «Me nägime, kuidas nad üksteist toetavad, üksteisest hoolivad. Neis on tugev kogukonnatunne,» on Erika Kukk kindel.
Tee mõistmiseni
Ka Kadri Kesküla tunnistas olukorra uudsust ja kinnitas, et jäi seminariga rahule. «See oli väga selge praktiline näide, millest on palju õppida. Näha olid nii tööharjutuse läbiviimise head küljed kui ka vead. Kui seeläbi kümnest inimesest ükski abi saab, on see inimlikult võttes hästi,» on Kadri Kesküla kogetuga rahul.
Ja kui õpetaja Heino Nurk hiljem kogetust muljeid kuulas ja selgitusi jagas, et tähtis on hoopis protsess, mitte niivõrd tehtud töö, muutus situatsioon selgemaks. Kui kuulatud sai ka õpetaja õhtune loeng psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni põhimõtetest ja praktikast, sai järgmine päev juba uue näo: omavaheline suhtlus muutus oluliseks ja südamlikuks.
«Vajasime ise lahtiminekut, see olukord oli meie jaoks võõras. Muutusime ka ise nende tundide jooksul. Kuulasime nende inimeste elujuhtumeid, kus oli nii head kui halba,» on Erika Kukk avameelne. Lahku mindi juba kallistuste saatel ja lubati võimalusel kohtuda Pärnus, et koos mere äärde minna.
Kasulikud kogemused
Nimetamata ei saa jätta sotsiaalabiameti juhataja Meeli Tuubeli ülevaadet sotsiaalhoolekandest Valga linnas, Hilje Parise selgitust tööturuameti pakutavatest teenustest, Ester Liinaku loengut tööharjutusega alustamisest ja praktilisest töökorraldusest ega tutvumist kriminaalhooldusega. Viimase päeva meeldejäävaimad hetked olid kindlasti sotsiaalmaja ja töötute aktiviseerimiskeskuse külastusest. Valga linn on õnnelik selle poolest, et seal ei ole kodutuid – kõigile on leitud mingisugunegi ulualune.    
Küsimusele, kas kogetut ka Pärnus rakendada saaks, ütles Erika Kukk, et täna-homme veel mitte. «Meil on kiriku juures ruumid ja inimesed ning vajadus tööharjutuse järele on linnas ilmselge. Praegu saaks näiteks naistele käsitööharjutust pakkuda. Inimesed vajavad selleks ettevalmistust,» sõnas Erika Kukk.

 

Rita Puidet