Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Avati usuteemalise ajakirjanduse näitus

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Arhivaarikindad käes, lehitseb Raivo Suni 100 aasta vanust Ristirahwa Pühhapäewa lehte, mille annetas näituse tarbeks kohalik elanik Juhan Reimann. Foto: Merje Talvik

Läinud nädalal avati Põltsamaa muuseumis esimene ajakirjanduslooline näitus, mis valgustab usuteemalise ajakirjanduse arengut aastatel 1847–1940.

Näituse pealkirjaga «Leiwakorwikesest suukorvistamiseni» on koostanud MTÜ Ajakirjanduse Uurimis- ja Koolituskeskus (AUKK), eesmärgiga anda läbi vaimuliku ajakirjanduse arengu kiirpilgul ülevaade eestikeelse ajakirjanduse hälliperioodist Eesti okupeerimiseni ja ajakirjanduse suukorvistamiseni 1940. aastal.
Nimelt toimus 19. sajandi keskel Eesti ajakirjanduses omamoodi murrang. Kui seni olid mitmed pastorid võtnud missiooniks tutvustada maarahvale kirjasõna ja harjutada teda vaikselt ajalehte lugema, siis nüüd hakkasid vaimulikud kasutama ajakirjandust kirikliku propaganda tegemiseks.
«Samas peegeldab vaimuliku ajakirjanduse areng enne II maailmasõda suuresti üldisi suundumusi Eesti ajakirjanduses ja pakub sellega kiirkursuse eestikeelse pressi minevikust,» lausus näituse koostamisega tegelnud AUKK juhatuse liige Raivo Suni. «Põhiline, mille poolest usuteemaline ajakirjandus erines muust, on hariduslik alge. Neid lehti uurides selgub, et oma sisu ja olemuse poolest säilitavad need hariva funktsiooni – arendada lugejate ilmavaadet ja olla õpetlik.»
Esimeseks usulise propaganda leheks kujunes Leiwakorwikenne ehk öppetussed ja juttustamissed marahwa kassuks üllespantud, mis alustas ilmumist Pärnus 1847. aastal. Sellele järgnesid Jummala kartusse kool, Missioni-Leht, Ristirahwa Pühhapäewa leht jt.
Raivo Suni teab rääkida, et tõeline buum algas 1930ndatega ja aastatel 1847–1940 võis Eestimaal kokku lugeda vähemalt 107 erineva suunitlusega usulist ajakirjandusväljaannet. Valdav osa neist suleti 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist kui nõukogude ühiskonda kahjustavad.
Näitusel on väljas stendid, mis tutvustavad ajakirjandusväljaannete geograafilist päritolu ja ilmumisdünaamikat aastakümnete lõikes ning kõige kauem ilmunud ajalehti ja ajakirju. Eraldi stendil on kujutatud Põltsamaal ilmunud ajakirja Elu-Päike lugu. Lisaks on näitusel väljas 20 trükist, millest vanim on eesti ajakirjanduse hälliperioodi sisukaim väljaanne Marahwa Näddala-Leht 1822. aastast.
Samuti on võimalik kohapeal sirvida 100aastast Ristirahwa Pühhapäewa lehte.
Avada pressimuuseum
Et näitus Põltsamaa muuseumis avati, pole juhus. Just Põltsamaal nägi 1766. aastal ilmavalgust esimene eestikeelne ajakirjandusväljaanne, mis kandis nimetust Lühhike Öppetus. Põhiliselt arstlikke nõuandeid sisaldava materjali kokkupanijaks ajakirjas oli arst Peter Ernst Wilde. Maakeelde tõlkis tekstid Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel.
Näituse koostajate põhieesmärk on rajada Põltsamaale Eesti ajakirjandusmuuseum. «Meil oleks väga hea meel, kui kavandatava ajakirjandusmuuseumi rajamisel tuleksid appi kõik, kel on pakkuda ajakirjanduse ja trükikunsti ajalooga seotud esemelisi annetusi, näiteks trüki- ja kirjutusmasinaid, trükikodadest ja ajalehetoimetustest pärinevaid esemeid, vanu ajalehti, diktofone, kutsetunnistusi, fotosid vmt. Eriti pakuvad meile huvi enne ja vahetult pärast II maailmasõda ilmunud lehed,» nimetab algatusrühma kuuluv Suni.
Näitus on avatud Põltsamaa muuseumis selle lahtiolekuaegadel 31. augustini. Näituse koostamist on toetanud Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ja EELK Põltsamaa Niguliste kogudus. Annetuste eest on ühing tänulik Eesti Kirjandusmuuseumile ja Juhan Reimannile.

Merje Talvik