Avameelsusega kahekesi

Iga algav õppeaasta, koguni iga uus koolitund seab sinu ette küsimuse, millele valmis vastust ei ole. See on: kui kiiresti sa hakkad usaldama Õpetajat, kes püstitab sulle lahendamiseks niisuguse ülesande, millist sa veel ei tunne? Mitte et sa lähed nagu pihile, vaid sul tuleb olla jäägitu. Olla aus mitte peegli ees, vaid olukorras, kus peegel asub sinus endas.
Avameelsus eeldab üht ja välistab teist. Ta eeldab üksteisest lugupidavat otsekohesust mõlemas suunas, nii sinu enda jaoks kui ka tolle suhtes, kes sind kuulab. See ei ole väga lihtne, sest näiteks kriminaalasjades seatakse õigusriigis piirid avameelsusele ette juba vahetult pärast arreteerimist, sest kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada ka sinu vastu.
Välistama peaks avameelsus silmakirjalikkuse ehk selle, et kui sul pole vastust ülestunnistaja küsimusele, siis sa salgad oma asjatundmatuse ära. Võtta oma rumalus omaks mitte jutujätkuks, vaid põhjendatult, eeldab seesmise nõrkuse suhtes suurt tugevust.
Kas vastne koolilaps või esimese aasta üliõpilane mõtleb nii kaugele või sügavalt? Usun, et intuitiivselt jah, sest tegelikult ta tahab sellist Õpetajat, kelle võimuses on leida aeg just tema jaoks. Muidugi ei pea seda Õpetaja otsimist siduma tingimata uue õppeaastaga. Oluline on, et ta oleks leitud, sest tema võimuses on aidata ületada inimese sisemist nõutust, rahuldumata seejuures kaastundega, sest viimane pole kunagi produktiivne. Mitte kummaltki poolt.
Ühel keskhommiku lõpul seisin ma ühe oma Õpetaja ratastooli kõrval hooldekodus. Vana mees, praktilises tekstikriitikas ehk tekstide toimetamisel tõepoolest minu Õpetaja, suudab käia ka ise. Ratastooli oli ta pandud seetõttu, et kui ta saaks liikuda vabal jalal, võiks ta pääseda hulkuma ja saada suhkrupuudusel kollapsi. Seda on juhtunud enam kui kord. Nõnda me seekord peamiselt vaikisimegi.
Kui sind aga hakkab küsitlema arst, kes puutub sinuga kokku esimest korda, siis vaikimine ei ole väljapääs. Puudutan seda aspekti siin põhjusel, et on hakanud levima kujutlus, nagu poleks patsienti sisseelamine mingi probleem, et kõik peab olema selge juba esmapilgul.
Ega ei pruugi olla, sest kõhelda võivad mõlemad pooled, näiteks ka ettevaatlikkuse tõttu. Esiteks on igal inimesel õigus kaitsta oma saladusi siis, kui need pole tekkinud kellegi teise arvel ega too enesega kaasa ülekohut. Teiseks ei tarvitse sul jätkuda kogemusi igaks elujuhtumiks.
Tihtipeale arvatakse ekslikult, nagu vaikiks inimene üksnes sellest, mida ta on teinud halba või valesti. Paljud vaikivad hoopiski oma heategevusest, mis ei pea olema sugugi tingimata materiaalne. Näiteks osa naabrivalvest on sisuliselt kindlasti heategevus, mille peamiseks mõõdupuuks on juriidiliselt nii raskesti määratletav väärtus nagu usalduse kasv.
Kuid üldistagem naabrivalve kodanikkonnapoolsele järelevalvele terve riigi üle. Kui palju aitavad asja parandada meie poliitikute ja võimutegelaste kohta ilmuvad pseudonüümsed netikommentaarid, millest osa on tellitud? Kusjuures poliitikute jt asemel või kõrval võivad olla ka arstid, politseinikud, osalised liiklusavariis – ükskõik kes. Tark nõuandja ei peaks oma pärisnime häbenema, olgu see nõu kui karm tahes. Miks? Seepärast, et oma nimi suurendab usku inimese pädevusse nõndasamuti, nagu seda teeb vaikimine heategevusest.
Vähemasti üks «aga» tekib siinkohal muidugi. Mõtlen kõiki neid juhtusid, mil inimene räägib justkui oma juttu «algupäraselt» võõraste sõnadega. Seda ei saa ära keelata, kuid lugu on halb mõlemat pidi – nii siis, kui vahe kõneleja ja kõnekirjutaja keelepruugis rebeneb väga suureks, kui ka siis, kui üks lahustub teises nii, et oma nägu kaob sootumaks. Kui pole nägu, pole ka tegu.
Avameelsus on tegu, sest ta nõuab enese kokkuvõtmist. Ta ei saa olla lõtv nagu konna koib.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane