Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Augsburgi usutunnistus

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

Käesoleval aastal tähistatakse peamise luterliku usutunnistuskirja, Augsburgi usutunnistuse (Confessio Augustana, edaspidi CA), koostamise 480. aastapäeva. Teksti endaga on iga huviline kindlasti tuttav, vähem teatakse ehk selle tekkimise ajaloolisest taustast.
1521. aasta Wormsi riigipäeva järel oli Luther koos oma poolehoidjatega kirikust välja heidetud ning Saksa riigis lindpriiks kuulutatud, ent otsuse elluviimiseks puudus jõud. Veel üheksa aastat hiljem polnud olukord rahunenud ning keiser Karl V (1519–1556) otsustas usuküsimuse taas riigipäeva ette tuua. Jaanuaris 1530 saadeti vastavasisuline kutse riigi seisustele välja. See oli sõnastatud väga leebelt: keiser lubas mõlema poole arvamused ära kuulata ning erapooletu kohtunikuna otsuse langetada.
Saksimaa kuurvürst Johann I (1525–1532) andis seepeale korralduse ettevalmistuste tegemiseks. Kutse põhjal jäi nii kuurvürstile kui tema Wittenbergi teoloogidele mulje, et arutama hakatakse peamiselt evangeelsetel aladel läbiviidud kiriklikke uuendusi. Seepärast valmistuti käsitlema mitte niivõrd õpetuslikke küsimusi kui riitust. Lühikese aja jooksul koostati visand, mis oli aluseks märtsikuisel nõupidamisel kuurvürsti Torgau residentsis. Need nn Torgau artiklid puudutavadki peamiselt kiriklikke kombeid ja neist sai hiljem eeskuju CA artiklitele 21–28.
Aprillis asus kuurvürst koos saatjaskonnaga teele Augsburgi. Luther pidi riigivande all oleva kurjategijana jääma Saksimaa lõunapoolseimasse asustatud punkti, Coburgi kindlusesse, kust kirja teel juhendas oma sõpra ja kaastöölist Philipp Melanchthoni (1497–1560), kelle õlule jäi teksti viimistlemine.
Augsburgis selgus aga, et keiser keelab protestantidel riigipäeva ajal linnas jutlustamise, s.t oma seisukohtade avaliku tutvustamise. Samuti püüdis ta neid sundida osalema katoliiklikus Kristuse ihu protsessioonis. Lõplikult teravdas olukorda Lutheri vana vastane, Ingolstadti teoloogiaprofessor Johann Eck (1486–1543), kellel erinevalt protestantidest lubati üllitada teesid, milles oli loetletud 380 väidetavalt hereetilist lauset Lutherilt ja tema poolehoidjailt. Ilmnes, et nood ei saa arvestada erapooletu arutelu või ülekuulamisega, vaid on asetatud süüdistatavate rolli.
Senised ettevalmistused osutusid ebapiisavaiks, lisaks kiriklikele uuendustele tuli käsitleda ka õpetust. Selleks sobisid nn Schwabachi artiklid, mis olid koostatud 1528 Marburgi usukõnelusteks Wittenbergi ja Zürichi teoloogide vahel, ning Lutheri samal aastal ilmunud kirjutis «Kristuse pühast õhtusöömaajast». Neist sai alus CA artiklitele 1–20.
1530. aasta 25. juuni pärastlõunal luges kuursaksi kantsler Christian Bayer Augsburgi piiskopipalee kapiitlisaalis riigipäevale ette evangeelsete valitsejate (mitte teoloogide!) poolt allkirjastatud CA saksakeelse teksti, mis seejärel koos ladinakeelse versiooniga keisrile üle anti.
Muide, Luther avaldas tervikteksti lugemise järel küll tunnustust, aga tegi ka kriitikat. CA ettelugemisega olla avalikult Kristust kuulutatud, ent mitmeid konfliktiteemasid polnud kahetsusväärsel kombel käsitletud (nt paavstlus) ja «rohkem kui küllalt» olla järele antud.
CA originaalid pole paraku säilinud. Saksakeelne on jäljetult kadunud, ladinakeelne asus kuni 1569. aastani Brüsselis keisri arhiivis, kuni kuningas Philipp II lasi selle Hispaaniasse viia ning hävitada. Tänapäevaste rekonstruktsioonide aluseks on 54 säilinud vahetut koopiat.
CA ettelugemine ja üleandmine ei tähendanud Melanch­thoni jaoks töö lõppu. Vahetult pärast riigipäeva loodi nii luterlikke kui kalvinistlikke territooriume ühendav Schmalkaldeni liit. Muutused CA tekstis pidid teenima liidu ühtsuse huve ja looma rohkem selgust läbirääkimistes Roomaga. 8. novembril 1540 kinnitati Wormsis usutunnistuse «muudetud» kuju (nn CA variata), mis jäi tunnustatud tekstiks kuni 1552. aastani. Seejärel pöörduti luterlikes kirikutes tagasi algse, «muutmata» (invariata) tekstikuju juurde.
16. sajandi Euroopas pidas iga ilmalik valitseja oma loomulikuks kohuseks valvata ka kirikuasjade üle, kuna just kristlik religioon andis riigile aluse ajal, mil rahvus ja territoorium polnud veel määravad suurused. Ka reformatsiooni tulemusena tekkinud Roomast sõltumatud kirikud tuli riigiõiguslikult legaliseerida ning neid kaitsta süüdistuste eest, nagu oleksid läbiviidud muudatused õpetuslikult hereetilised.
Parim viis selleks oli tõestada reformide sisulist ühtelangemist vanaaja kiriku õpetuse ja korraga, sest nende autoriteeti polnud keskaja kristlik ühiskond iial vaidlustanud. CA näol loodigi valitsejate korraldusel teoloogide poolt tekst, mille keskne idee on reformatoorse kiriku otsene toetumine apostlite kiriku kanoonilisele ja õpetuslikule eeskujule. Reformatsiooni teoloogiline sisu on seal esitatud õiguslikus ja diplomaatilises vormis. Seetõttu võib CAd nimetada samavõrd juriidiliseks kui teoloogiliseks tekstiks.

Urmas Petti,
teoloogiadoktor


25. juunil 1530 luges kuursaksi kantsler Christian Bayer Augsburgi piiskopipalee kapiitlisaalis riigipäevale ette Augsburgi usutunnistuse saksakeelse teksti, mis koos ladinakeelse versiooniga keisrile üle anti. Repro