Arutelu ülemkarjase teemal on hoos

Peapiiskopi valimisi ei saa ka ainult Hans H. Luige hooleks jätta. Nõnda juhatas praost Marko Tiitus viitega Eesti Ekspressi artiklile (Eesti Ekspress, 19.12.13 «Urmas Viilma – kas uue põlvkonna peapiiskop?») sisse päevakorrapunkti peapiiskopi valimistest vaimulike konverentsil. Nimetades veel, et «sel teemal on olnud siiani väga vaikne», andis ta kümnele vaimulikule 4,5 minutit kõneaega tulevasele peapiiskopile adresseeritud sõnumi edastamiseks.
Olles eelnevalt ülesandest teavitatud, olid kõnepulti siirdujad oma mõtteid läbi katsudes teksti selgeks sõnastanud. Leitud formaati, kus dialoog oli asendatud kobarmonoloogiga – EELK 214 vaimuliku hulgast oli valitud kõneisikud, kes oma näitajate poolest erinevad –, tuleb õnnestunuks hinnata: meie vaimulike n-ö keskmine mõte etteantud teemal jõudis küllalt selgelt kalevi peale.
Isegi nii selgelt, et mõistetavaks sai seegi: ühtse peapiiskopikuvandini jõudmine on võimatu. Sedavõrd erinevad on ootused, mis tulevasele peapiiskopile mõeldes välja öeldud said. Kusjuures rajajooned ei kulge (kuigi seda ka) piiritulpade vahel naisvaimulik versus meesvaimulik, vanema põlve ja noorema generatsiooni vaimulik, maa- ja linnapastor, nn liberaalse ilmavaatega ja konservatiivsusest pidav vaimulik.
Peapiiskopi valimised on sündmus, mis erutab EELK meeli tervikuna.
Ja õigusega, sest vastavalt kehtivale kirikuseadusele on ülemkarjasele antud tegevus- ja vastutusala lai. Ta peab juhtima kirikut tervikuna, sealjuures seistes hea detailide, nii üksiktöötegija kui töölõikude toimimise üle. Seega puudutab peapiiskopi valik igat EELK liiget, ta on seatud meie kõigi ülemkarjaseks. Vikaarvaimuliku Thomas-Andreas Põderi hinnangul ongi peapiiskopiametile pandud ülesandeid ebamõistlikult palju.
Ebamõistlikult suured on ehk ka meie, EELK liikmete, nõudmised tulevasele peapiiskopile. Tasub meenutada, et üksnes Jumal on täiuslik, inimene on alati piiratud. Omamoodi hästi joonistus see esile ühest Eesti Kiriku toimetusse tehtud telefonikõnest. Anonüümseks jääda sooviv, enda sõnul 30aastase kirikuliikmestaažiga mees Tallinna Kaarli kogudusest kinnitas tõsimeeli, et kõige tähtsam on peapiiskopi puhul tema hea lauluhääl, kõik muu olla teisejärguline.
Kardetavasti ei lihtsusta see sõnastatud eeldus uue peapiiskopi valimist, vaid saab olla kõigest üks paljudest tingimustest, kusjuures, söandan oletada, mitte olulisim.
Olulisemad on eeldused, mida sõnastas õp Triin Käpp, kes nimetas julgust ja konkreetsust. Julgust liikuda kirikuna edasi ja konkreetsust teha vajadusel otsuseid. Samuti oskust rääkida avalikkusega ning reageerida ühiskonna murepunktidele. «Peapiiskopi sõna on diskussioonis mõjus,» toonitas õp Käpp.
Ainsana võttis ta teemaks ka nn sooküsimuse, küsides, kas meil saaks olla peapiiskopiks naine. Teoreetiliseks küll. EELK kirikuseaduse järgi kvalifitseerub kandidaadiks isik, kes on EELKd preestrina teeninud 15 aastat, kusjuures valimishetkel ei pea staaž veel olema «täis tiksunud», vaid nõutud on see peapiiskopiks pühitsemise hetkeks. Ja sellisele nõudmisele vastavad EELK vaimulikkonna seas paljud, ka mitu naist.
Konkreetsemaks läheb diskussioon ülejärgmisel nädalal, mil sinodihooaja avalöögi teeb Ida-Harju praostkond, sest just praostkonna sinodil on pädevus esitada kirikukogule üks peapiiskopikandidaat.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja