Armastus lagunevate müüride taga

Sestsaadik kui ma lehes enam ei tööta, olen üsna vähe pilte teinud. Jagan aparaate aeg-ajalt laste kätte, eks ole neil paras harjutada fookust ja raami, avardada maailma.
Siiski jõudsin eelmise aasta fotod üle vaadata. Et kus käidud ja mida nähtud.
Üks kõige mõjusamaid on tehtud siinsamas mu kodu lähedal Kuusalu pastoraadis mõned päevad pärast möödunudkevadist põlengut. Pilt on toast, millest on alles jäänud vaid kivimüürid, tükk kõrbenud laetalast ja aken, mis on avatud õige pea puhkevasse aeda. Müüride kohal paistab tükk taevast.
Ilu ja valu ühes lauses ning paljude jaoks hulk vastamata küsimusi.

Nimi seinapalgis
Oli vist aasta 1978, kui meie pere kolm põlvkonda panid paarile autole Tartus hääled sisse, et sõita vaatama vana talukohta Lõuna-Eestis, mis oli pea 100 aastat meie suguvõsale kuulunud. Ümbrus ja paigad olid mulle peaaegu tuttavaks saanud, sest mamma ehk vanavanaema Liisa oli neist kõnelnud. Need olid huumoriga vürtsitatud lood täis rahu, väärikust; hiilgust, kui soovite.
Ei mäleta enam, kas kõrvalhooned kõik alles olid, aga peamaja ise küll. Üks pere elas seal sees ja ajas meiega juttu. Küsisime ja saime sisse, suures toas oli isegi vana kapp veel alles, isa nihutas selle paigast ja tõmbas sõrmega üle oma nime, mille ta poisikesena kapi taha seinapalgi sisse lõiganud oli.
Tagasitee kulges vaikuses.
Taasiseseisvumise aegu otsustati kompensatsiooni kasuks. Noored paistsid liiga noored ja vanad liiga vanad olevat ning need, kes täisjõus, ei hakanud oma senist elu ja olu muutma. Üks sai tuge naisevõtuks, teine autoostuks, kuskil oli laen maksta ja remont teha.

Kõik, mis jäänud südamesse
Olen selle kõige peale aastate jooksul ikka aeg-ajalt mõelnud. Ühtäkki pole sul alles midagi sellest, mille oma kätega lõid või mis on osa sinu unistustest, elust ja mälestustest. Kui palju taaka sellest kõigest hinge jääb?
Küllap käib see igaühel omamoodi. Kui lugesin siitsamast lehest värvikaid lugusid Kuusalu pastoraadi ajaloost, kuulen räägitavat nii argipäevategemistest kui pühadest, mõistan, et see, mis olnud, ei ole kusagile kadunud.
Niisamuti pole kadunud minu eelkäijate lood ja laulud, mida olen kuulnud. Olen tänulik kõigi võimaluste eest, mida võisin kogeda ning milles tundsin armastust, hoolimist ja usku. Kõik see, mis jäänud südamesse, on andnud meile võimaluse olla praegu need, kes me oleme.
Kuusalus saab ehk pastoraat taas üles ehitatud ja võib teenida parimal viisil siinset kogukonda. Mina mõlgutan mõtteid suvisest reisist esivanemate radadele, kus kuulu järgi noored toimetavad nii, et see jälg on Eestist juba kaugemal.
Mari Paenurm