Armastus ja õigus

Läksin mullu ühelt jõeäärselt niidult pääsusilmi otsima. Olin neid sealt kunagi kindla peale leidnud. Kuid pihk jäi tühjaks, perv oli täis pajurisu ja kõrreliste kulu. Niitu polnud enam kaua aega niidetud. 

Maailm on pidevas muutumises, muutub nii hea kui ka halb. Lihtne on harjuda heaga, märkamata pingutusi, mis selle saavutamiseks on tehtud. Teisalt tuleb heaolu alati millegi arvelt ja tagajärgedega. Toiduainete küllus on võimalik tänu masinatele ja agrokeemiale. Samas mõjutab nafta kasutamine juba kliimat, kunstväetiste ja taimekaitsevahendite jäägid reostavad põhjavett. Koroonapandeemia, keskkonnareostus ja kliimamuutused tekitavad paratamatult mõtteid maailmalõpust. 

On paastukuu, endasse vaatamise ja kasinuse aeg. Mulle on ikka meeldinud ütlus „Ma ei vaja palju, ma soovin head“. Häid, mõjusaid mõtteid, head muusikat, head toitu, mitte palju. Kristlasena piisab mulle ühest Lunastajast, aga ka ühest maailmalõpust. Maailmalõpust, mis ei ole meie teha. Meie võimalus ja kohus on maailmalõppu mitte ise esile kutsuda, vaid hoolitseda elu kestmise eest põlvest põlve. 

Paastuaeg on väga hea aeg otsimaks ja leidmaks vähest, aga head. Nagu tihe uudistevoog meedias ei too hingerahu, ei tähenda rohke söök veel vajaduste rahuldamist. Kuidas tarbida mõtestatult? Kui süüa näiteks vähem liha, siis võiks ka ju valida, millist. 

Lammaste ja rohumaaveiste kasvatamisel kasutatakse kas vähe teravilja või üldse mitte. Neile sobivad poollooduslikud niidud, kus karjatades ja harva niites areneb taimestiku liigirikkus. Liigirikas taimestik annab võimaluse erinevatele selgrootutele, lindudele ja imetajatelegi. Jah, lambaliha ja eriti rohumaaveiste liha on kallim. 

Aga kas ma vajan palju või head? Kui palju maksab võimalus minna ja korjata väike pihutäis pääsusilmi või kimbuke kullerkuppe? Kristlasel pole küll tarvis tunda hirmu muutuste või pandeemia ees, sest nagu ütles Toomas Paul, on meil üks nähtamatu köis, mis meid hoiab – teadmine, et maine elu pole kõik. 

Kuid elu on kingitus ja suurim käsk kohustab armastama Kinkijat ja ligimest. Jah, võib öelda, et mul on õigus tarbida nii palju, kui iganes ihaldan. Kas ütlen seda ka lapselapsele suu sisse? Mul on õigus ilma maskita ringi liikuda, end mitte vaktsineerida lasta. Kas deklareerin seda ka haigla intensiivraviosakonnas? Juba Vargamäel aeti ägedat õigust taga, aga armastust nappis.

 

 

 

 

Andres Lehestik,

loodusesõber