Armastatut ei saa arvustada

Maailmas on mõõtmatult palju valu, kannatusi, katastroofe. Päev päeva järel kuuleme uudiseid kurjuse kätetööst. Neid on alati olnud, kuid viimasel ajal kipuvad nad meile justkui lähemale liikuma. Mida teha siis, kui su lähedane inimene tuleb ühel päeval sinu juurde ja kurdab, kui kohutavalt tema hing valutab, sest teda on ülekohtuselt süüdistatud ja solvatud.
Kuidas käituda? Kas asetame tema solvumise maailma suurte kannatuste kõrvale, mis selles valguses lausa olematuks haihtuks? Või püüame teda lohutada, et maailm ongi ebaõiglane ja et tal tuleks sellest lihtsalt üle olla? Või otsime oma mälumärkmikust sissekandeid, et ehk oleme kogenud sama või midagi hoopis hullemat? Kuid see ega teine-kolmas variant ei aita tema hingevalu leevendada. Tema hing on haavunud ja ta ootab abi.
Kui sõber on tulnud minu või sinu juurde, on see usalduse märk. Seda tuleb võtta kui eesõigust olla tema mures osaline ja aidata tal kanda oma koorem Kõigekõrgema kohtujärje ette. Piibli põhjal teame, et hingevaenlane käib näljasena ringi, otsides, keda neelata.
Kuigi tunneme teda piisavalt hästi ja teame tema kurje kavatsusi, ei õnnestu meil alati teda täielikult oma elus vältida. Mõnikord saab ta meid oma võrku püüda ning meile kohutavalt haiget teha. Kõigepealt röövib ta meilt rahu ja rõõmu, mille asemele tulevad solvumine, enesehaletsus, kohtumõistmine ja haavatud hing.
Haavad aga võtavad paranemiseks palju aega. Mõnikord liigagi palju, enne kui rahu ja rõõm tagasi tulevad. Ka kannatuste aeg tuleb meile kasuks, see on justkui ristiinimeseks küpsemise periood. Üks mu hea pastorist sõber palvetab sageli nii: «Issand, kui on vaja, siis karista mind, kuid palun ära iial jäta mind maha!»

Teadagi, haav, kus on pind sees, ei saa paraneda. Pind tuleb välja võtta, seejärel saab haav hakata paranema. Alati ei ole aga lihtne üles leida, kus see pind asub. Üsna sageli otsime seda kusagilt mujalt, arvame, et see peitub kelleski teises. Kui see ongi nii, ei õnnestu meil teise inimese juurest seda kõrvaldada.
Igat kinnijooksnud sõlme saab siiski mingit pidi hakata lahti harutama, küsimus on vaid selles, kuidas. Kas nii, nagu teevad ristiinimesed, või nii, nagu teeb seda jumalakartmatu maailm? Need on täiesti erinevad lähenemised, isegi vastandlikud.
Maailma reeglite järgi tuleb võimalikult palju süütõendeid koguda, igat sõna ja tegu hästi mäletada ja maksku mis maksab oma õigus jalule seada. Kristlike reeglite kohaselt tuleb eelkõige vaadata Jeesusele Kristusele, kuidas tema antud olukorras käituks. Kas ta tuletaks meelde sõnu, mis haiget teevad? Kas ta otsiks enesele õigustust? Kas ta laseks teisel hingevalus piinelda ega otsiks lepitust? Kas ta peaks meeles paha?
Ei üht, teist ega kolmandat! Ta läheks ja paluks andestust. See oleks kõik, mida teha saaks. Jeesus ei küsiks, kes alustas, kes mida ütles. Ta ei teeks midagi muud, kui alanduks ja otsiks andestust, sest tema armastab inimest. Armastatut aga ei saa arvustada.
Kirjas roomlastele seisab: «Oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese» (2:1). Ka sellest tarkusest jääks siinkohal väheks, et oma sõpra aidata. Sellel võib olla hoopis vastupidine efekt, tunduks talle Piibliga pähe lajatamisena ega leevendaks tema hingevalu.

Ainus, mida teha saame, on aidata oma kannataval lähedasel kanda tema valus koorem Jeesuse Kristuse risti alla ja paluda andestust. Kui tema on andeks andnud, võtab ta südamest solvumistunde ning annab asemele võime andeks anda ja armastada ka oma vaenlast. Nii saab pind haavast välja võetud. Siis on võimalik minna ja klaarida asjad ka inimesega, kes haiget tegi. Varem ei oleks sellel oodatavat tulemust.
Andestamatu südamega on väga raske elada, küllap oleme seda kõik mingil viisil kogenud. Kohtumine Jeesusega muudab olukordi ja koguni meie elu. Solvumine ei jää siis meisse enam püsima. Mõni sõna võib küll mõnikord haiget teha, kuid Püha Vaimu viljad armastus, rõõm, rahu, heatahtlikkus, leplikkus jne katavad solvumise kinni.
Miski muu saab hoopis suurema ja tähtsama tähenduse, kui on meie oma mina. Ja ligimese, s.o Jumala loodud inimese arvustamiseks ei oleks enam mingit tahtmist, sest nüüd ei ela enam mina ise, vaid Jeesus Kristus elab minu sees. Nii on ka halvim päev koos Jumalaga ikkagi parem kui parim päev ilma Jumalata.
Maailma reeglite järgi elades ja suhteid klaarides ei saa aga kunagi häid tulemusi oodata. Mõnikord võib meile küll vaidlustes isegi õigus saada, kuid mitte kunagi hingerahu ega rõõmu. Need on Jumala Vaimu viljad, neid maailmalike lahendustega kätte ei saa.
Reeglid, mis ristiinimeste jaoks kehtivad, on maailmale kättesaamatud. Ei tohiks unustada, et ka kristlased on ikkagi patuga rikutud inimesed, ka nemad eksivad. Jumala Püha Vaim ei saa jääda meisse peatuma, kui me Jumala reeglitest ega tema sõnast ei hooli.
Solvumine ei ole midagi muud kui oma mina Jeesusest ettepoole asetamine ja sel moel kurjusele tegutsemiseks loa andmine. Sõnasõjast ega turtsumisest ei ole mingit abi. Kelle heaks peaks hoidma tuld tuha alla hõõgvel, kui see sooja ei anna? Igat sõna, mis keegi mõtles või ütles, niikuinii ju keegi ei mäleta. On üks tark ütlemine, et me ei saa keelata lindu lendamast üle pea, kuid saame teda keelata meie pähe pesa tegemast.
Liive Koppel