Ärka, ärka vaim ja meel

Kristlik äratus on midagi, mis on saatnud kirikut läbi tema ajaloo. Juba Uuest Testamendist loeme, et algkirikus oli väljakujuneva ametikeskse käsitluse kõrval olemas ka Püha Vaimu andidel ja kutsumisel põhinev käsitlus ristiusust ja kogudusest. Apostel Paulus jaatab mõlemaid ning toob välja ka nende piire ja võimalusi. Mõlemal on koht kirikuelus ja koos tegutsedes kannavad nad palju vilja. 

Tänapäeval seostatakse äratust eelkõige protestantlusega ja pigem selle vabakirikliku suunaga, mitte traditsiooniliste luterlike rahvakirikutega. Viimase all pean silmas luterlikke kirikuid, mis on ajalooliselt olnud oma teenitaval territooriumil enamuskirikud ja millel on olemas tervet maad kattev koguduste võrgustik. Selline äratuse piiritlemine on aga ekslik. Tegelikult ei lase äratus ennast kunagi nii selgelt piiritleda, ta on konfessioonide ja kultuuride piire ületav nähtus.

Nii on roomakatoliikluses olnud väga palju äratusliikumisi, mis on olnud seotud neitsi Maarja ilmutustega või muude eriliste kogemustega. 1960ndatel sai USAs alguse karismaatiline katoliiklus. Kindlasti võib äratusliikumiseks nimetada Eestis paljudele tuttavat neokatehumenaalset teed.

Ka õigeusus pole puudust olnud äratusliikumistest. Näiteks Rumeenia õigeusu kirikus oli 1930ndatel väga populaarne liikumine nimega Issanda Armee. Selle juht preester Iosif Trifa (1888–1938) korraldas vabaõhukoosolekuid, kus kutsuti üles pöörduma Jumala poole. Trifa üleskutset kuulsid miljonid ja teda on kutsutud Rumeenia John Wesleyks. 

Igal pool on äratust ühendanud mõned ühistunnused, nagu erilised äratundmised ja kogemused, intensiivsema usuelu praktiseerimise soov ja kristlaste aktiviseerimine nende igapäevaelus. 

Eesti luterlik kirik ja meie naaberkirikud on olnud väga õnnistatud äratusliikumiste poolest. Rootsi üheks kuulsaimaks äratusjutlustajaks võib pidada Carl Olof Roseniust (1816–1868), kelle kuulutustöö pälvis alguses paljude meelepaha. Teda nimetati fanaatikuks ja vagatsejaks. Vastased soovisid Roseniust välja visata Rootsi luterlikust kirikust ja osa sõpru soovitas tal vabatahtlikult lahkuda ning luua oma kirik. Rosenius jäi endale kindlaks ning pidas õigeks teha äratustööd Rootsi kiriku sees. See on kandnud palju vilja. Suurim Roseniuse ideid edasi kandev organisatsioon tänapäeval on EFS (Evangeliska Fosterlands-Stiftelsen ehk Evangeelne Isamaaline Sihtasutus). EFSil on koostöölepe Rootsi kirikuga ja nende tööpõld on väga lai: noorte- ja lastetöö, piibliõpetus, teoloogiline haridus, jumalateenistused, diakoonia, välismisjon jne.

Soome luterlik kirik on veel rikkam äratusliikumiste poolest. Nn traditsioonilisi vanu äratusliikumisi on viis: ärganud, palvetajad, lestadiuslased, evangeelsed ja viies äratusliikumine. Kõik need oma eri variatsioonides pakuvad sügavamat ja tõsisemat usuellu süüvimist Soome luterliku kiriku liikmete seas ja veavad eest nii sise- kui ka välismisjonit. 

Eesti luterlikus kirikus on äratusliikumise vaimu toonud ja hoidnud vennastekogudus. Paljud on nimetanud vennastekogudust eestlaste tegelikuks kristianiseerijaks. Vennastekoguduse töö tulemusena jõudis kristlik elu ja vaim väga paljude meie esivanemateni. Küllap tunneme selle töö õnnistust siiani nii kirikuna kui ka rahvana. Usun, et vennastekogudusel on ka tulevikus meie luterlikus kirikus oluline roll kanda. Teisalt arvan, et äratust ei saa fikseerida ja nii kannavad seda tänapäeval ka paljud teised liikumised nagu karismaatiline liikumine ja Soome äratusliikumised. Kõik eelmainitud tegutsevad Eesti luterluses äratajatena.

Minu hinnangul on EELK jaoks üks oluline küsimus, kuivõrd me suudame nii isiklikul, koguduse kui ka terve kiriku tasandil kaasata senisest enam äratajaid. Olgu öeldud, et äratusliikumiste ja kiriku suhe ei ole kunagi olnud kerge. Selles valitseb alati pinge. Koostöö nõuab vastastikust austust ja üksteisele vastutulemist. Paratamatult on rahvakirik äratajate jaoks liialt vähese tegutsemisega, vana ja suure struktuuriga, bürokraatlik ning aldis liigsetele kompromissidele kultuuriga. Äratajad on aga rahvakiriku jaoks kärsitud, tuisupead, hoolimatud korra suhtes ning impulsiivsed. Koos töötades ja üksteist sallides ning üksteisega arvestades on aga võimalik viia palju rohkemate inimesteni sõnumit Kristusest, kui seda üksi jõuab teha.

Praegune aeg on toonud aga ka väga palju väljakutseid rahvakirikute ja äratusliikumiste suhetesse. Tormipilved on kogunenud nende suhete kohale terves Skandinaavias. Rootsis kõlab järjest rohkem hääli, mis soovivad lõpetada koostöölepet kiriku ja EFSi vahel. Lõuna-Soomes ei toetata ega tehta enam paljudes paikades koostööd väga mitmete äratusliikumiste ja koguduste vahel. Initsiatiiv koostöö lõpetamiseks on igal pool tulnud kiriku seest ja põhjuseks on äratusliikumiste liiga konservatiivne vaade usuelule. 

Jõupositsioonil on siin kindlasti kirik, sest äratusliikumistele on kiriku majanduslik ja logistiline tugi väga suureks abiks oma töö tegemisel. Kokkuvõttes kannatab nende pingete tõttu jumalariigi töö. Sõnum Kristusest jõuab vähemateni. Kurb on näha ka seda, et misjon nii sise- kui ka välisvormis ei olegi enam tihti prioriteet, vaid selle asemel on paljude jaoks evangeeliumi keskmeks saanud teatud konkreetsed sotsiaalse õigluse küsimused. Nagu ütlesin, kannatab ainult jumalariigi töö selle kõige tõttu.

Apostlite ajal oli kirikus koos nii ametikeskne kui ka rohkem Vaimu andidel ning puudutusel põhinev vaade kristlusele. Usun, et nii peaks see olema ka tänapäeval. Minu arvates on EELK-l rahvakirikuna hea võimalus pakkuda peavarju erinevatele äratajatele, et koos teha jumalariigi tööd. Pinged ja teatud arusaamatused jäävad, kuid need ei pea saama määravaks. Kiriku erinevatel tasanditel on äratusliikumistel ja äratusjutlustajatel pakkuda väga palju head, mis võib saada suureks õnnistuseks, kui kirik selle vastu võtab. Loodan ka, et Skandinaavias tekkinud kriisid äratusliikumiste ja rahvakirikute vahel jäävad meist kaugele. Meie kõigi ühine eesmärk peaks olema, et võimalikult paljud laulaksid nii siin maa peal kui ka kunagi taevases kooris:

Ärka, ärka vaim ja meel, 

ning kiida Teda, suu ja keel!

(KLPR 301:3)

 

 

 

 

Robert Bunder

Rannu koguduse õpetaja, TÜ usuteaduskonna doktorant