Argipäevast ja pidupäevast

Inimene kipub oma loomult olema laisk, seepärast meeldiks meile, kui pühapäevi oleks nädalas rohkem kui üks. Sagedamini võiks olla ka pidupäevi. Ent järele mõeldes tundub praegune korraldus siiski paigas olevat. Ütles saksa füüsik Albert Einsteingi, et «elu on nagu jalgratas – selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda». Ja edasiliikumise hoo annavad just argipäevad. Kui hoogu on olnud piisavalt, on pühapäev tõesti nauditav.
Põhjust rõõmustamiseks oli minulgi, kui koos laste ja nende sõpradega tütre ja poja sünnipäeva pidasime. Noppisin oma lastekasvatuse küpseid ja aromaatseid vilju.
Samasugust heameelt tahaks kogeda ka laiemas ringis. Raadiost jäi aga kõrvu saatejuhi öeldud mõte, et meie poliitikud on konkurendid. Olen ikka üritanud uskuda, et tegu on partneritega. Et erinevate parteide esindajad täiendavad üksteist, esindavad eri vaateid ja rikastavad ühiskonda. Nii oleks elu meie riigis tasakaalus ja edasiliikumine tagatud.
Paraku on argipäev täis «mudaloopimist» ning pidupäeval ei peeta võimalikuks koos üle sama vaibagi sammuda – võimuvõitlust ei unustata ka siis. Paljusid meie kogudusi külastades ja nende erinevusi nähes võib kahjuks sarnast suhtumist ka neis leida. Kuigi igas koguduses on nädala keskmeks pühapäev ja jumalasõna kuulutamine, on argipäeva hoog saanud erineva sisu.
Iseenesest pole selles midagi laiduväärset, sest Kristuse antud ülesannet saab täita erinevate annete ja oskustega. Aga mis mulle vahel tundub, on see, et ülesande täitmisest on saanud konkurents. Oleks justkui ununenud, et Jeesus tuli maailma meie keskele oma armastust jagama. Ka meil on lubatud otsida inimese teenimise viise, olla inimlikud ja isegi ekslikud. Aga meie kohus on olla avatud, alati valmis muutusteks, et argipäev võiks pühapäeval saada tõeliseks peoks Jumala pidulaua ääres.
Rita Puidet