Ärge otsige Jumalat
/ Autor: Jaanus Kangur / Rubriik: Arvamus / Number: 3. september 2014 Nr 34 /
Olen kuulnud nii kirikukantslist kui raadioeetrist üleskutset otsida Jumalat. Samal ajal on ammu tuntud tõsiasi, et kirikus ei käi väga palju rahvast. Kas need näiliselt kaks täiesti erinevat asjaolu võivad omavahel seotud olla? Kui midagi on vaja otsida, siis on see miski kadunud. Kui Jumalat on vaja otsida, siis on ta kadunud ehk teda pole kohal.
Milleks minna kirikusse, kus Jumalat pole? Kui kirik kutsub üles Jumalat otsima, kas pole see sama, kui öelda: ärge tulge kirikusse, sest Jumalat siin ei ole?
Vajadus otsida Jumalat on seda veidram, et kristliku dogmaatika kohaselt on Jumal kõikjal olev. Atmosfääris võiks kõikjal olevaks lugeda õhku ning seda otsida pole mitte ainult veider, vaid lausa võimatu. Otsida kohalolevat võiks ehk teadmatusest – otsaette lükatud prille saab ju otsida, ehkki need on kogu aeg kohal ja kättesaadavad.
Jeesus ütles, et on iga päev meie juures. Kuidas otsida kedagi, kes on su juures või kõrval? Kuidas me nimetaks inimest, kes otsib oma lähedast, kuigi viimane on tegelikult ta juures? Pimedaks või hulluks.
Jumala otsimise vajadus ei ole kaasaegne väljamõeldis, vaid otsene Piibli tsitaat. Kui laskuda hermeneutilistesse sügavustesse, siis võiks ju analüüsida erinevusi Vana ja Uue Testamendi vahel, kus esimene kutsub üles otsima Jumalat, teine pigem Jumala kuningriiki, aga jätan selle siinkohal tegemata ning lähtun tõdemusest, et meie arusaam Piiblist on alati vahendatud.
Piiblit ei ole võimalik otse järgida, vaid kasutame Piibli tõlgendamiseks enda teoloogilist arusaama e hermeneutilisi prille. A. J. Jackobs on vaimukalt kirjeldanud eksperimenti, kus ta püüdis ühe aasta sõna-sõnalt Piibli õpetuse järgi toimida. Kõige raskem oli järgida Vana Testamendi käske, mis kohustasid teatud patustajaid kividega surnuks viskama.
Me järgime Piiblit vaid sedavõrd, kuivõrd see sobitub meie isikliku (konfessionaalse) teoloogiaga. Seepärast ei taha argumenteerida Jumala otsimise ideega tasandil, kas ja kuivõrd see on piibellik, vaid hoopis mida selline kontseptsioon loob.
Juri Lotman võttis kasutusele sõna semiosfäär – ruum, milles toimub tähendusloome. Võiks öelda, et iga suuline või kirjalik sõnum paiskab midagi sellesse ruumi. Meie arusaama puhul Jumalast ja Piiblist e meie teoloogia puhul võib ühelt poolt esitada küsimuse, kui vastav on see tegelikkusele, ent selle kontrollimiseks puuduvad meil vahendid.
Küll aga saame analüüsida tagajärgi, mida enda sõnumitega loome. Mida paiskame semiosfääri õpetusega Jumala otsimise vajadusest? Millise ettekujutuse kujundab see Jumalast? Mulle tundub, et esiteks loob see pildi piiratud Jumalast. Jumalast, kes on inimese moodi, kes asub teatud kohas ning samal ajal ei saa olla kusagil mujal. Jumalast, kes võib ära kaduda ja ennast peita.
Teiseks loob see ettekujutuse tujukast või lausa pahatahtlikust Jumalast. Sellisest, kes mingil (võimalik, et meile arusaamatul) põhjusel peidab ja varjab end ning ilmutab ennast, kui tuju ja tahtmist on.
XXI sajandil on kirikul või teoloogidel suhteliselt vähe autoriteeti kehtestada üldkehtivaid kohustuslikke dogmasid. Küll aga võiks igal usklikul olla piisavalt oidu ja ka vastutustunnet selleks, milliste sõnumitega tähendusruumi täita. Kas sõnumiga piiratud ja tujukast või kõikjal olevast ning hoolivast Jumalast. Nii nagu õhk täidab atmosfääri, võiks Jumal täita semiosfääri. Õhku pole vaja otsida, vaid hingata. Jumalat pole vaja otsida, vaid kogeda.
Jaanus Kangur,
Tallinna Toomkoguduse liige