Arengukava – milleks!?

Kümme aastat tagasi ilmunud ajalehe Eesti Kirik (1998 nr 18) juhtkirjas küsis assessor Andres Põder: «Milline on kiriku ülesanne tänases ühiskonnas, mida temalt oodatakse ja mida ta ise peab oluliseks? Kas pole aeg alustada selle üle mõttevahetust kõige laiemal tasandil? Ehk suudaksime siis sõnastada meie ees seisvad ülesanded ja visandada tegevuskava?» Aastakümme on möödunud ning lõpuks on konsistoorium esitanud kirikukogule seisukohavõtuks EELK arengukava eelnõu. Esmakordselt on nii paljude erinevate inimeste erinevad mõtted koondatud kokku ühte dokumenti ja sõnastatud kiriku lähiaastate arengueelduste, tegevussuundade, eesmärkide ja tegevustena.

Suur töö on tehtud, kuid suurem seisab alles ees. Arengukava vajab elluviimist ja elluviijaid. Nüüd tuleb kõigil kogudustel asuda koostama oma arengukava. Sellest kirikuseadustikuga pandud kohustusest ei vabane ükski kogudus. Mulle tundub, et seda seadusesätet pole siiski paljud vaimulikud ega koguduste juhatuste liikmed veel lugenud.
Olulisem seaduse punktuaalsest järgimisest on siiski tahe ja püüe elada ja tegutseda igas koguduses Jeesuse misjonikäsu täitmise vaimus (Mt 28:19j): teha jüngriteks kõik rahvad, ristides ja õpetades neid pidama kõike, mida Tema meid on käskinud. Eks ole seegi omamoodi arengukava, kus sõnastatud nii visioon, kuhu püüelda, kui ka tegevus, mille kaudu eesmärgini jõuda. Nõnda ei pääse arengukavade koostamise põhimõttelised vastased nii või teisiti planeeritud ja eesmärgistatud tegevusest oma koguduses. Jeesuse misjonikäsk sunnib meid kõiki tegutsema. Kui me seda ei tee, mis on siis veel ühe koguduse tegutsemise mõte?
Kirikukogul andis peapiiskop Andres Põder ülevaate eelmise aruandeaasta tegevusest, süstides kuulajatesse optimismi, et liikmeskonna vähenemine on loodetavasti pidurdumas. Samasuguse rõõmustava sõnumi edastas eelmisel nädalal Tartu praostkonna sinodil ka praost Joel Luhamets. Ta tõdes, et viimase kahe aastaga on praostkonna liikmete arv kasvanud ühe keskmise suurusega koguduse liikmete arvu võrra. See on tõepoolest asi, mille üle rõõmustada ja Jumalale tänulik olla!
Statistika ja numbrite keel võimaldab aga näidata asju erinevast küljest. EELK 2007. aasta statistika paljastab muu hulgas kurva tõsiasja, et 28 koguduses ei toimunud ühtegi leeriõnnistamist ning 17 koguduses polnud ühtegi ristimist. Nende seas oli 12 kogudust, kus ei toimunud ei ristimist ega leeritamist. Kahjuks on selline olukord püsinud mitmes koguduses muutumatuna aastaid. Kui sellistes kogudustes pole vaja koostada arengukava või tegelda tuleviku planeerimisega, siis millistes veel! Aeg-ajalt on mõned julgemad ja ärksamad kirikuliikmed tõstatanud selliste koguduste ühendamise teema. See jutt aga sumbub kiiresti, sest selle taga nähakse kellegi soovi midagi endale kahmata.
Koguduste ühendamine Soome või Rootsi eeskujul tähendab aga tegelikult paari-kolme koguduse juhtimise ja administreerimise tsentraliseerimist (tekib nn kobarkogudus) ja inimressursi (vaimuliku, raamatupidaja jt) paremat kasutamist, säilitades jumalateenistusliku elu endises ulatuses ja endistes kohtades. Meil on toimumas pigem vastupidised protsessid. On kogudusi, kus hääleõiguslike liikmete arv annab vaevalt kokku juhtorganite valitavate kohtade koguarvu ning teenimist korraldavale vaimulikule ei suudeta enam transpordikulusidki hüvitada. Soov ise olla ja otsustada on aga tugevam mõistlikust toimimisest, rääkimata Jeesuse misjonikäsu täitmise püüetest. Millist ülesannet täidab see kogudus oma kogukonnas või milline on selle koguduse arengukuvand? Et teada saada, tuleb asuda ennast (kogudust, juhatust, vaimulikku jt) analüüsima.
Võttes ette EELK koguduste nimekirja, leiame sealt mitmetuhandelise elanikkonnaga asulate ja suurte valdade keskustes paiknevaid kogudusi, mille liikmeskond küünib vaevalt kolmekohalise arvuni. Kõikides nendes keskustes tegutsevad lasteaiad ja koolid, kus käivad sajad selle piirkonna lapsed ja noored, kuid koguduse statistika näitab vaid üksikuid ristimisi ja konfirmatsioone. Kas sellises tegusas keskuses vaevu hingitsev kogudus ei peaks kiiremas korras asuma oma senist tegevust analüüsima ja mõtlema selle peale, kuidas täita paremini Jeesuse misjonikäsku – teha jüngriteks kõik rahvad, ristides ja õpetades? Ehk on käes isegi aeg asuda koostama arengukava!

Urmas Viilma,
assessor