Ära vaata ümber… !

Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! (Jesaja 41:10)
Iga inimese elus on ette tulnud olukordi, kus ta vaatab abi otsides nõutult ringi. Alati ei ole ligidal teist inimest, kes saaks oma käe sirutada ja abi osutada. Alati ei ole ka usku, mis aitaks. Kes ei teaks kaljunukilt alla kukkunud mägironija lugu, kes ei haaranud kinni temale ulatatud käest ega köiest, vaid vaatas ümber ja ootas midagi muud.
Oli hämar õhtupoolik. Korrusmaja ukse ees istus noor mees ratastoolis. Õhtu oli rõske, kuid mitte külm. Siiski, kui kaua juba? Küsisin noormehelt, kas ta vajab abi. Ta ütles: «Pisut, kui te mulle ukse lahti teeksite.»
Majaukse avanud, jahmusin pildist, mida nägin – selle taga oli järsk ülesviiv trepp. Keegi möödamineja oli veel ligi tulnud, nüüd olime kahekesi ja poleks olnud mingi kunst võtta üks ühelt, teine teiselt poolt ratastest kinni ning abitu treppidest üles kanda. Kuid ta ei olnud abitu, ta ei vajanud abi sel moel.
Ta ütles: «Ma lähen ise. Kõndige vaid mu kõrval.» Siis keeras ta ratastooli külje ette, haaras kahe käega tugevasti trepikäsipuust kinni ja hakkas aste astme järel ühel rattal ülespoole astuma. Ta sai ise hakkama. Ta oli kätte õppinud, kuidas jalutu inimesena trepist üles minna, kuid sellele lisaks veel midagi: mitte kibestunud olla.
Trepikäänakutel, kus käsipuu ja trepiastmed omavahel kooskõlas ei olnud, vajas ta meie tuge. Vaid neil teelõikudel, käänukohtadel, mitte rohkem. Pika järsu tõusuga tuli ta ise toime.
Kui sageli juhtub, et meie hinnang ühe või teise inimese kohta saab küpseks just välistele märkidele tuginedes. See, mida me silmaga näeme ja käega katsuda saame, annab põhjuse langetada üks või teine hinnang asjade, inimeste või olukordade üle. Tundub ju nii loogiline, et ratastoolis inimene on jalutu ega saa ise kõndimisega hakkama. Kuid see ei võta liikumisvõimalust. Kõndimine ja liikumine ei ole üks ja sama mõiste.
Kui sageli tuleb tunnistada, et oleme eksinud. Asjad ei ole sugugi nii, nagu oleme arvanud. Kiirustame teisi mõõtma sellesama mõõdunööriga, millega mõõdame omaenese arusaamu ja tegemisi. Aga need ei pruugi olla adekvaatsed.
Jumala sõnas on antud elujuhised, kuidas peaksime teistega käituma ja neisse suhtuma, kuivõrd me aga neid reegleid järgime, see on iseküsimus. Ikka ruttame ütlema, kus tuleks vait olla ja kipume jääma kõrvaltvaatajaks seal, kus peaksime käed külge panema. Jumala tarkust on vaja, et ära tunda, mil määral saame olla teisele inimesele toeks ja millal muutume tülinaks.
Prohvet Jesaja läbi kinnitab Jumal igaühele, et me ei peaks abitutena ringi vaatama ega kurtma, kui raske meil on. Tema on alati abivajaja kõrval.
Mõnikord kingib Ta hädasolijale üleloomulikud võimed, jõu ja tarkuse, et see oma eluga hakkama saaks. Tema käsi on selleks piisavalt pikk, et seda väetile pakkuda. Kõik hea ja täiuslik tuleb Jumala käest… (Jaakobuse 1:17)
Jumal näeb iga inimest ja teab, mil moel ja mil määral keegi abi vajab ning Tema hinnang meie suhtes on ainuõige. Temale on nähtavad meie südame salajasemadki mõtted, kõnelemata ambitsioonidest või omakasupüüdlikkusest, kui meisterlikult me neid ka ei peidaks.
Ära karda, ära vaata ümber… Ei pea Teda otsima kusagilt kadunud asjade hulgast, Ta on siin. Jumal on igal hetkel sinu ja minu ligidal. Tema ei põgene põõsasse raskuste tulles. Ta on valmis sinu ja minu eest astuma vaenlasele vastu, sest Ta on selle juba võitnud. Ta on kõik asetanud Tema jalge alla… (Efeslastele 1:15–23) Ta on andnud meilegi sõjavarustuse ja vastavad relvad, et saada hakkama kurjuse ja pimeduse valitsusalal siin ja praegu.
Tõepoolest on nii, et me ei saa ise hakkama. Kõik me vajame Jumalat igas oma eluhetkes, sest nii on Tema meid loonud. Kõik tuleb Tema läbi ja on seatud liikuma Tema suunas. Kui me aga liigume vastupidises suunas, oleme kaotajad. Iga inimese elu edukuse pandiks on usk ja usaldus Jumala vastu.
On suurim õnnistus, kui mõistame, et kõik, mida peame enesele kuuluvaks, isiklikuks omandiks, on õigupoolest siiski Jumala omand. Meile on see antud kasutada vaid Tema heldusest ja armust. Siis suudame oma südame asjadest lahus hoida, asjad ei oma meie elus niisugust tähtsust, et peaksime oma vennaga kohtusse maju või maid jagama minema. Kui suudame kõik olukorrad ja probleemid Temale usaldada, siis tuleb Tema käest igale olukorrale parim lahendus.
Ära karda, ära vaata ümber! Lase Temal tulla oma südamesse. Tema oskab eraldada väärtusliku väärtusetust ja asetada iga asja õigesse paika. Tema puhastab ja sõelub terad aganatest, säilitab selle, milles on tuum ning viskab tühjad kestad minema. Ära vaata ümber, Ta on sinu kõrval iga päev. Kutsu Teda nimepidi: Tema nimi on Jeesus! Ta teab, millist abi antud ajahetkel kõige enam vajad ja Tema oskab sind just sel moel aidata.
Liive Koppel