Ära karda!

Eesti on sekulaarne maa (enam sekulaarsemaks minna ei saa – võiks luulena jätkata), kirikus käib rahvast suhteliselt vähe, kuid Interneti-portaalist Delfi võib usuteemalisi arvamuslugusid lugeda sagedamini kui näiteks majandusteemalisi. Üks mu tuttav küsis kord portaalitegijatelt selle põhjust ja sai vastuseks, et rahva huvi usuteemade vastu on suur.
Ilmselt sedasama suurt huvi silmas pidades reklaamib Eesti Ekspress raamatupoodides raamatut «Üle lootuse läve» – ajakirjanik Vittorio Messori intervjuud paavst Johannes Paulus II-ga.
Johannes Paulus II alustab intervjuud samamoodi, nagu ta alustas oma paavstiaega sõnadega «Ära karda», vastates nii küsimusele, kas paavstiamet pole vaid tunnistus vanadest müütidest ja legendidest. Paavst leiab, et meil peab olema julgust olla need, kelleks Jumal meid on kutsunud. Me ei pea kartma kehastada oma eluga evangeeliumi, ja kuigi Jumala poolt nõutav ei ole meile kerge, on see Jumala armu läbi ikkagi võimalik.
Vittorio Messori mõneti urmasotilikud küsimused püüavad avada paavsti sisemist mõttemaailma ja kirikuelu valupunkte kaasaegses maailmas, kuid vastused ei ole kuigi isiklikud (tegemist ei ole pelgalt meelelahutuskirjandusega!). Näidetena paljudest raamatus esinevatest ning pikalt ja põhjalikult vastatud küsimustest võib tuua küsimuse Jumala olemasolust; inimväärikusest; valust, kannatusest ja kurjusest; igavesest elust ja lunastusest; lootusest; kristluse suhtest teiste uskudega ja katoliikluse suhtest teiste kristluse vooludega. Küsimused on aktuaalsed, vastused kas ajatud või pea sama vanad kui kirik.
Võiks ju arvata, et Karol Wojtyla on inimesena Jumalas vahel kahelnud, kuid paavst ei ole seda mitte, ka ei jää kaksipidi arvamust näiteks küsimustes, kas naised võivad olla preestrid või kas abort on lubatud. Raamatul on selgelt apologeetiline hoiak – paavst kaitseb kirikut viimase viiesaja aasta teaduslike ja filosoofiliste argumentide eest, vastustes on tunda nii katoliku kiriku rikkalikku pärandit kui ka seda, et katoliku kiriku mitu ametkonda tegeleb nende küsimustega aktiivselt tänini. Paavsti vastuse võiks kokku võtta lausesse: Jumal ei ole filosoofiline absoluut, vaid elav Jumal.
Intervjuus on mitu küsimust «viimastest asjadest», millele tänapäeva kiires elutempos ei jõuta tihti mõeldagi enne, kui on juba liiga hilja. Et mainitud küsimused aga puudutavad meid kõiki, soovitan leida aega mõtisklemaks neist selle raamatu valguses.
Alar Kilp