Ära ainult küsi

Üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Targad ei küsi, targad vastavad. Lollid küsivad. Järelikult on targem mitte küsida, vaid tähelepanelikult kuulata, mida targad juba niigi räägivad. Siis küsimusi ja nende lätet – seesmist segadust – enam ei tekigi.
Öeldakse, et meie riigil läheb hästi ning majandus on hakanud taas kasvama. Järelikult on valitsus olnud tubli, ohjeldanud hästi majanduskriisi. Eestiga võrreldaval määral on riigipoolseid kulusid kärpinud ja eelarvet kontrolli all hoidnud Euroliidus veel vaid kaks riiki.
Ülejäänud 24 – jutt ei ole Kreekast ja Iirimaast ja veel mõnest, kes on laenude ja kulutustega äärmuslikus kriisis, vaid Euroopa Liidu põhigrupist – kaaluvad lisaks majandusnäitajate arvutamisele või euro kasutuselevõtule ilmselgelt veel millegagi.  Nad kulutavad inimestele rohkem kui Eestis kombeks, aga nad eksivad. Nad ise saavad kõigest valesti aru. Üldse ülejäänud 24 riiki on lollid ja meie oleme kõige suurem kolmest targast Euroliidus. Teistele eeskujuks.
Eelmisel aastal oli kampaania, et digitelevisiooni tulekuga saavad kõik endale kuus telekanalit. Nüüdseks on põhimõtteliselt kaks neist kanalitest (kuues ja üheteistkümnes) ära kadunud. Enne olid, nüüd enam ei ole. Kui kanaleid klõpsutades on tekkinud küsimus: «Kuhu sa jäid?», siis tuleb selline asi kohe lõpetada.  Ise soetasid digiboksi, ise vastutad. Vaba maa, vaba turg, vaba ettevõtlus. Kanal tuli ja kanal läks samamoodi nagu suhkruvatt. Täna on teisiti kui eile, aga sama hästi – või veelgi paremini – ikkagi.
Päevauudistes raiuvad eksperdid ja riigiametnikud kui ühest suust, et hinnad ei tõuse. Õigesti saab siis aru see, kes ei kahtle, et hinnad on samasugused kui pool aastat varem. Ta ostab kohvi, leiba, piima, mahla, bensiini või juustu ning silm ka ei pilgu.
Ta teab, et kõik on täpselt nii nagu varemgi. Ta kõnnib kaarega mööda inimesest, kes leti ääres toote sildilt hinda arvestab. Uskmatutega ja ususalgajatega ta ei suhtle. Temast tunnevad kõik head inimesed puhast rõõmu, laisad, kadedad ja depressiivsed aga usuvad hinnatõusu juttu. Hinnad ju ei tõuse. Kui nad ka tõusevad, siis maailmaturul või Venemaal. Meil hinnad ei tõuse.
Kui sama palga eest tuleb sel aastal teha rohkem tööd kui eelmisel aastal ning juba eelmisel tuli teha rohkem kui üleeelmisel, siis tegelikult läheb ainult paremaks. Väsimus ja jõuetus on vale emotsioon. Elu on fann! Ära lase heidutada ennast võrgu-uudisest pealkirjaga «Kus suusatad sina?».
Sa oled kindlasti reisija, puhkaja, oskad lahutada meelt ja nautida elu. Sa oled suusataja ka siis, kui ei suusata, sa koged maailma ka siis, kui ei reisi, sa puhkad ka siis, kui teed tööd – mis võiks olla parim puhkus, kui mitte töö –, sa suhtled sõpradega ka siis, kui külas ei käi, kooris ei laula ja rahvatantsu ei tantsi.
Ära unusta, et meie ühiskonnas on kõigil võrdsed võimalused ning kõik tegelevad sellega, millega tahavad, nii nagu on, on kõigil hea.
Su elus on kõik hästi ka siis, kui ei ole. Naerata alati ja kiirga positiivset. Ära kahtle. Kuula targemaid ja kõrgemaid. Usu neid. Ära lase end eksitada, see ei ole armee, vaikiv ajastu ega suletud ühiskond, see on me oma vabade kodanike riik. Me elame täna elu, millest me esivanemad unistadagi ei osanud. Kõik on täna parem kui varem. Ära küsi.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist